Mässu all mõistetakse tegusid või sõnu, mille eesmärk on viia riigi kukutamiseni või julgustada seda. Enamikul riikidel on mässuvastased seadused, kuigi sõnavabadust hindavad riigid on püüdnud kaitsta oma kodanike õigust kritiseerida oma valitsusi, eristades seda näiteks sõjavastastest protestidest. See ei ole aga alati nii olnud ja paljudel rahvastel on olnud rõhuvaid mässuvastaseid seadusi, mida on kasutatud sotsiaalsete vähemuste kohtu alla andmiseks. Mõnes riigis on ka väga rõhuvad seadused, mis on mõeldud opositsiooniparteide või kandidaatide mahasurumiseks, mõnikord koos väga tõsiste karistustega.
Mõnikord aetakse riigireetmist segamini mässuga, kuid need kaks kuritegu on tegelikult erinevad. Mäss julgustab kukutama, kuid isik, kes selle toime paneb, ei osale aktiivselt olukordades, mille eesmärk on valitsuse kukutamine. Revolutsioonilise koosoleku pidamine oma kodus on mäss; vaenlase sõdurite varjamine on riigireetmine. Riigireetmises süüdimõistmiseks on vaja selgeid tõendeid selle kohta, et kurjategija osales aktiivselt praeguse valitsuse destabiliseerimise skeemis ja et ta on ohustatud riigi kodanik. Neid kahte kuritegu karistatakse erinevalt ja riigireetmist peetakse üldiselt raskemaks.
Ameerika Ühendriikides on vastu võetud ja hiljem tühistatud mitu mässuseadust, sealhulgas 1798. aasta mässuseadus ja 1917. aasta spionaažiseadus, mille eesmärk oli lõpetada sõjavastased kõned ja protestid. Ameerika lõunaosas kasutas Konföderatsioon selliseid seadusi abolitsioneerijate kohtu alla andmiseks kodusõja eel ja ajal. Teistes riikides on seadused erinevad, olenevalt sellest, kes on võimul ja milline valitsus valitseb. Tänapäeval on mitmed riigid, sealhulgas Austraalia ja USA, lisanud terrorismivastase võitluse seadustesse mässu käsitleva keele.
Mässu tekitamise eest süüdistuse esitamine on suhteliselt haruldane, kuid seda juhtub. Mõnikord süüdistatakse selles üksikuid terroriste, kuna tehniliselt ei pane nad toime riigireetmist, kuna vägivallaakti ei panda toime nende oma rahvuse vastu. Rahvas, kes kaitseb kõnet, ei peeta valitsusvastase kõne pidamist või valitsusest kirjutamist mässuks, välja arvatud juhul, kui autor astub lisasammu, julgustades publikut mässama. Samuti on kaitstud lobitöö valitsuse seadusliku vahetamise nimel valimiste või petitsioonide kaudu ning kodanikel on tavaliselt ka vabadus protestida või rääkida oma valitsuste puudustest.