Seadusandlik kord on valitsuse seadusandliku kogu algatatud toimingu vorm, mis annab volituse teatud toimingute tegemiseks. See võib, kuid ei pruugi hõlmata poliitilise süsteemi täitevvõimu. Eelkõige asendavad need toimingud tavaliselt täidesaatva valitseva organi antud volitusi ja võivad nõuda valitsuse selle osa tegevust või sellest mööda hiilida, püüdes säilitada kontroll seadusandliku organi kaudu. Paljud riigid ei luba seda protseduuri vastavalt oma põhiseadusele, kuid mõned õigustavad selle kasutamist kriisijuhtumite, näiteks presidendi surma korral.
Kõige sagedamini kasutatakse seadusandlikku korda riikides, kus on parlament, näiteks Ühendkuningriigis. Selle süsteemi all olevate esindajate tugeva võimu tõttu annab see keha kätte täiendavad volitused. See tähendab, et nad võivad anda seadusandlikke korraldusi, mida peaminister või monarhia peab järgima. Sellistes riikides nagu Ameerika Ühendriigid, kus on tugev täidesaatev võim, hõlmab seadusandlik kord tavaliselt lihtsalt tunnistajate kutsumist ütlusi andma või otsustamist, millal edasi lükata.
Üks levinumaid ajastuid, mil seadusandlikku korda kasutati täitevvõimu tegevuse nõudmiseks, oli Prantsuse revolutsioon. Suure osa poliitilise murrangu ajal valitsenud antiautoritaarsest lähenemisest puudus tugev keskne juht suuremal osal 1700. aastate lõpust kuni Napoleon Bonaparte’i riigipöördeni 1799. aastal. Prantsuse revolutsiooni käigus loodi mitmesuguseid seadusandlikke organeid. aastad pärast Kindralseisude koosolekut 1789. Korra hoidmiseks ja sõjaliste jõudude tõrjumiseks rahva vanasõnaväravatest andsid sellised organisatsioonid nagu Rahvusvaheline Asutav Assamblee ja Rahvuskonvent aastate jooksul välja seadusandlikke korraldusi, mis neid jõustasid erinevad komiteed, mis tegutsesid täitevvõimuna. Kuulus näide oli levee en masse, 1793. aastal välja antud seadusandlik korraldus, mis kohustab kõiki Prantsusmaa kodanikke töötama sõdurite või töötajatena sõjategevuse nimel.
Teine suurepärane näide ajaloost leidis aset Teise maailmasõja ajal. Kui Belgia vallutas Natsi-Saksamaa, oli Belgia parlament sunnitud laiali minema. Enamik esindajaid läks eksiili, Belgia kuningas jäi aga sakslasest vangi. Sõjategevuse jätkamiseks veel tegutsevate sõdurite ja sõjaväerühmadega kohtus parlament välismaal ja andis mandaate. Kõik need seadusandlikud korraldused aitasid pika okupatsiooni ajal suunata Belgia rahvast ja sõjaväelasi nende tegevuses.