Schengeni leping on 1985. aastal sõlmitud leping, mille allkirjastasid Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Luksemburg, Belgia ja Holland ning milles riigid leppisid kokku astuma samme piirikontrolli vähendamiseks. Enne I maailmasõda oli võimalik reisida kogu Euroopas ilma passita; passide väljastamist ja kontrollimist nõudev piirikontroll algas sõja ajal ja jäi kehtima ka pärast selle lõppu. Schengeni leping oli suunatud nende Esimese maailmasõja aegsete kontrollide kaotamisele. 1990. aastal kirjutati alla kaasleping ja ühiselt nimetatakse neid Schengeni lepinguks. Lõppkokkuvõttes oli lepingu eesmärk aja jooksul võimaldada inimeste vaba liikumist nende riikide vahel.
Piiriülese vaba liikumise eesmärgi saavutamiseks võtsid 1985. aasta Schengeni lepingu sätetega esimesed sammud lepingule allakirjutanud riigid vastu standardiseeritud poliitikasüsteemi, mis hõlmab nii varjupaiga- kui ka viisanõudeid. Passikontroll kaotati; iga sõiduki peatamise ja läbiotsimise asemel võiks otse läbi sõita need, mille esiklaasil roheline viisasümbol. Valvurite kontingent jäi aga piiridele läbisõitvaid sõidukeid visuaalselt kontrollima. Samal ajal koostati väga suur andmebaas Schengeni infosüsteem, et riigid saaksid piiriüleselt jagada teavet nii inimeste kui ka kaupade kohta, mis läbisid Schengeni ala. 1990. aastal viidi muudetud Schengeni lepinguga need sammud edasi, kehtestades sätted, mis viiksid piirikontrolli täieliku kaotamiseni.
Rahvusvahelise reisimise osas toimib Schengeni ala väga sarnaselt ühe riigiga. Piirkonda sisenevate ja sealt välja reisivate inimeste jaoks on olemas piirikontroll, kuid sisepiiril kontroll puudub. Alates oma algusest viie riigiga on see piirideta tsoon laienenud enam kui kahekümnele Euroopa riigile, kus elab kokku üle 400 miljoni inimese.
Schengeni lepingu kõigi sätete rakendamiseks kulus umbes 10 aastat. Sel ajal suleti piiripunktid ja neid eemaldati sageli. Osalevad riigid on kohustatud kõrvaldama kõik takistused, mis takistavad vaba liiklusvoogu sisepiiridel. Reisijad peaksid arvestama, et Schengeni alale sisenemiseks kehtivad jätkuvalt kõik regulaarsed piirikontrollid, näiteks passide ja viisade esitamise nõuded. Pärast piirkonda sisenemist saab reisija aga vabalt liikuda üle Schengeni lepingus osalevate riikide sisepiiride.