Scalenuse sündroom on kaela ümber olevate struktuuride kokkusurumine lihaste kasvu tagajärjel. Seda haigusseisundit seostatakse kaela skaleenilihastega, mis võivad suureneda ja avaldada survet närvikimbule, mida nimetatakse õlavarreks ehk subklaviaarteriks. Selle seisundi diagnoosimine võib olla keeruline ja see on meditsiiniringkondades vaidluse teema. Ravivõimalused on saadaval patsientidele, kellel on närvivalu, jäikus ja muud soomuse sündroomist põhjustatud sümptomid.
See seisund on rindkere väljavoolu sündroomi vorm, mille puhul vigastused põhjustavad õlavarre põimiku või subklaviaarteri probleeme. Arstid jagavad selle rindkere väljavoolu sündroomi mitmeks alatüübiks, mille alusel on kaasatud vigastused ja anatoomilised struktuurid. Skaalanuse sündroomi puhul on süüdi skaalalihased. Lihaste suurenemine võib olla läbivaatusel käegakatsutav ja seda võib näha ka meditsiinilise pildistamise uuringutes. Ka piltidel võib ilmneda kokkusurumise märke.
Sümptomid võivad ilmneda sportlastel ja teistel inimestel, kes tegelevad korduvate liigutustega, mis hõlmavad käte tõstmist. Näiteks supermarketi kabedel võivad tekkida laienenud kaelalihased, kuna nad tõstavad korduvalt oma käsi, et kontrolllaual tooteid pühkida. Teised rindkere väljavoolu sündroomi vormid võivad olla seotud kaelavigastustega, näiteks autoõnnetuste tagajärjel tekkinud piitsalöögiga või ergonoomilise poositamisega töökohal. Patsientidel, kes istuvad või seisavad kohmakalt, võib tekkida ebaregulaarne lihaste kasv, valu ja valulikkus, mis võib lõpuks viia krooniliste terviseprobleemideni.
Selle sündroomiga patsientidel võivad tekkida sellised sümptomid nagu valu ja tundlikkuse kaotus käes ning kipitustunne. Samuti võib esineda nõrkust, kuna õlavarrepõimik kontrollib mitmeid võtmelihaseid ja kahjustatud närvid ei pruugi kätt piisavalt kontrollida. Valu ja valulikkus võib esineda ka kaelas ja õlas. Kui on haaratud patsiendi subklaviaarter, võib täheldada selliseid sümptomeid nagu ebaregulaarne pulss.
Arst võib nende sümptomitega patsienti uurida, et saada rohkem teavet patsiendi seisundi kohta ja teha kindlaks, kas selle põhjuseks võib olla skaala sündroom. Üks diagnostiline võimalus on Adsoni märgi kontrollimine, käe radiaalse impulsi kadumine, kui patsient hingab sisse sirutatud käega ja pea samas suunas pööratud. Mõned inimesed kogevad seda kliinilist tunnust ilma scalenus’e sündroomita, mistõttu on oluline, et patsient saaks põhjaliku hinnangu. See võib hõlmata pildistamist ja eksamit.
Ravivõimalusi saab alustada konservatiivselt mõne venituse ja füsioteraapiaga. Mõned patsiendid saavad tulevaste vigastuste vältimiseks kasu ravimitest ja ergonoomilise positsioneerimise juhendamisest. Operatsioon võib olla valik äärmuslikel juhtudel, mis ei allu muule ravile.