Satiirik on kunstnik, kes kasutab satiiri väljendusviisina. Paljud satiirikud on kirjanikud, kuid nad võivad olla ka esinejad, näidendite ja kõnede autorid ning kujutavad kunstnikud, näiteks maalijad ja karikatuuritegijad. Satiir on mõnevõrra ainulaadne väljendusvorm, sest kuigi see on pealtnäha humoorikas, sisaldab see sisseehitatud kommentaare ja on tavaliselt mõeldud sõnumi saatmiseks või avalduse tegemiseks, mitte ainult lõbusaks tegemiseks.
Paljud satiirikud töötavad poliitilise satiiri alal, kasutades satiiri vahendina poliitiliste sündmuste kommenteerimiseks. Satiirikud võivad rünnata avaliku elu tegelasi, seadusi ja erinevaid poliitilisi suundi, mis nende arvates väärivad tähelepanu. Satiirik võib uurida ka sotsiaalseid küsimusi. Satiirikud on sageli üsna hammustavad ja nende huumor ei ole tavaliselt igaühe maitse. Mõnel juhul on satiirikud olnud esimesed, kes on avalikult käsitlenud vastuolulisi sotsiaalseid probleeme, öeldes huumoriga seda, mida ei saa lihtsas keeles öelda.
Satiiri tava on iidne. Inimesed on pikka aega armastanud huumorit ning nad on pikka aega olnud ka mitmekihiliste ja keerukate väljendusviiside fännid. Ajalooliselt oli satiir mõnikord ainus viis avaliku poliitilise avalduse tegemiseks. Inimesed ei saanud näiteks öelda “Ma vihkan kuningat”, kuid nad võisid kasutada kuningat poliitilises karikatuuris, mis saatis kuninga kohta selge sõnumi. Satiir on jätkuvalt väärtuslik poliitilise väljenduse vahend mõnes maailma piirkonnas, kus inimestel puudub sõnavabadus; satiirik võib varjata varjundi taha, et see on huumor ja et huumori tähendus sõltub tõlgendamisest.
Paljud satiirikud liiguvad peenelt. Nende kommentaarid võivad mõne jaoks olla solvavad ja mõnda teemat ei peeta huumorivahendina kasutamiseks sobivaks. Mõnes riigis võivad sõnavabaduse piirangud mõjutada ka satiirikuid. Näiteks on mõnel riigil lèse majesté seadused, mis muudavad monarhia “vigastamise” ebaseaduslikuks ja seega peavad satiirikud nende sammu jälgima või vangistada või trahvida. Niisamuti on satiirikuid mõnikord süüdistanud nende terava taiplikkuse sihtmärgid laimu või laimu eest.
Inimesed saavad satiiriku karjäärile läheneda mitmest vaatenurgast. Mõned on huumorihuvilised kunstikoolide või programmide kirjutamise lõpetanud, teised on esinejad ja teised arendavad iseseisvalt oma satiirihäält. Töö algab sageli väikeste töödega, nagu veerg kohalikus ajalehes või perioodilised kutsed teha poliitilisi karikatuure, kusjuures satiirik tõmbab rohkem tähelepanu ja töökohti, kui tema töö tuntumaks muutub. Satiirik võib alustada ka tööga, nagu näiteks telesaate kirjanike abistamine või satiiri kasutava püstijalakoomiksi toetamine.