Teave, mis liigub läbi arvutivõrgu või muud tüüpi telekommunikatsioonivõrgu, tuleb tavaliselt pakettidena. Paketid on väiksemad, “hammustuse suurused” tükid suuremast teabetükist. Kuigi telekommunikatsioonitehnoloogia on lõppkasutaja seisukohalt üldiselt töökindel ja tõrgeteta, tuleneb see ainult sellest, et arvuti teeb musta töö ära. See sõelub pidevalt pakette läbi, otsib petturlikke ja rikutud andmeid ning viskab need leidmisel kõrvale. Sarivõtete viga on rikutud andmete jada, mida mõõdetakse pikkusena esimese ja viimase veasignaali vahel (kaasa arvatud).
Näiteks kujutage ette, et saadate paketi, mis sisaldab kõiki tähestiku tähti A kuni Z. Kui saaja arvuti “avab” paketi ja leiab, et jada esimene täht on “Q” ja jada viimane täht on “R,” see on sarivõtte viga. Paketis olev andmepakett on rikutud.
Kuigi näites on esimene ja viimane täht defineeritud kui rikutud, ei tähenda see, et kõik paketi tähed oleksid kahjustatud. Kujutage ette, et iga teine täht on selline, nagu peab; kahjustatud on ainult üks positsioon “A” ja positsioon 26 “Z”. Õigete teabebittide arvu kahjustatud otste vahel nimetatakse kaitseribaks. Sel juhul oleks kaitseriba 24, sest kahte vigast eraldab 24 õiget tähte.
Purske vea pikkuse mõõtmine on lihtne. Seda määratletakse kui üksikute bittide arvu, mis eraldavad vea kõige esimese esinemise viimasest esinemisest, sealhulgas esialgsed ja viimased valed bitid. Eelmises näites oleks sarivõtte vea pikkus 26.
Purskevea põhjused võivad olla väga erinevad. Neid pole alati võimalik täpselt mõõta. Üldjuhul võib see riknemine ilmneda paljudest allikatest, sealhulgas signaali halvenemise, pakettide kadumise, muud tüüpi võrgutõrgete või arvutipoolse saatmistõrgete tõttu. Võrgustiku loomisel, nagu pärismaailmas, lähevad mõnikord asjad valesti. Õnneks pakuvad enamik võrguühendusi sisseehitatud veakontrolli mehhanisme, mis võimaldavad vastuvõtval arvutil võrrelda tegelikke vastuvõetud andmeid saadetud andmete muljega, võimaldades tal tuvastada, kas midagi on teel valesti läinud.