Sarik on teatud tüüpi sisemine vertikaaltala, mis hoiab vastu hoone katusekoormust või raskust ülalt ja moodustab katuse karkassi. Koos jäikade välismaterjalidega, nagu vineer ja katusesindlid, on enamik neist taladest kavandatud välisjõudude mõjul veidi painduma. See võimaldab katusel kalduda ning aitab vastu pidada ekstreemsete ilmastikutingimuste, nagu tugev vihm ja lumi, põhjustatud raskusele ja järkjärgulisele halvenemisele. Kuigi sarikad on tavaliselt valmistatud puidust, võib see olenevalt katuse koormusest või muudest teguritest koosneda raudbetoonist või terasest. Paljude arhitektuuriliste ülesannete jaoks on olemas mitmesuguseid tüüpe.
Sarikad kombineeritakse tavaliselt väikeste horisontaalsete taladega, mida nimetatakse taladeks, et luua kolmnurkne üksus, mida nimetatakse sõrestikuks või sõrestiku sarikaks. Need struktuuriüksused koosnevad tavaliselt ühest või mitmest kolmnurksest sektsioonist, mille otsad on mõlemas otsas ühendatud sõlmede või liigenditega. Tala paindemoment ehk paindejõud viitab välistest koormustest ja muudest jõududest põhjustatud pingele või paindele. Sõrestikusarika puhul nihutatakse see kaal seadme sõlmedele, mis peaksid kandma katusekoormuse või muude kaalutegurite pinget ja survet.
Kui katuse kaal või muud välised piirangud muutuvad probleemiks, võib sõrestiku konstruktsioon lubada suuremat koormust ilma gravitatsiooni- või välispinge ja surveta. Selle uuendusega on arhitektid viinud selle kasutamise kaugemale kui sisekujundus. Mõnikord aitab see paljude ehitiste, näiteks sildade ja pilvelõhkujate ehitamisel.
Kalle, milleni katus on raamitud, määrab selle kalde või kaldeastme. Hoonete raamimisel võib katustele anda suhteliselt tasase kalde, mis ulatub 0.394 tollist (1 cm) tõusust 5.906 tolli (15 cm) sarikate kohta kuni järsema kaldeni, mis on suurem kui 0.787 tolli (2 cm) 0.394 tolli (1 cm) pikkuse kohta. Erinevad kaldenurgad võivad aidata mõnel konstruktsioonil taluda selliseid elemente nagu tugev lumi ja jää ilma kokku varisemata, võimaldades samas hoonetel teistes keskkondades arhitektuursetel või esteetilistel eesmärkidel olla madal katusejoon.
Mõned ehitajad võivad jätta katusetalad avatuks. See praktika aitab anda väiksematele ruumidele suurema ala ilme ning see võib anda ka konstruktsiooni sisemusse moodsama ja loomulikuma ilme. Laetalad ja talad võivad isegi muutuda funktsionaalseks seinavaipade ja muude dekoratiivesemete katmiseks.