Sargasso meri on osa Atlandi ookeani põhjaosast, mida iseloomustab see, et see on ebaharilikult tasane ja liikumatu, tänu mõnele piirkonna ookeanihoovuse trikile. See Atlandi ookeani lõik on saanud üsna kuulsaks ning seda ümbritsevad salapärased lood ja spekulatsioonid. Sargasso mere taga peituv tõde on peaaegu sama huvitav kui kõik selle kohta käivad lood, sest see piirkond, mis peaks igati olema omamoodi kõrb ookeanis, kubiseb tegelikult elust.
See geograafiline objekt on saanud nime selle pinnal hõljuva suure hulga Sargassumi merevetikate järgi. Seda merevetikat tuntakse ka kui merevetikat. Sargasso merd piirab Golfi hoovuse hoovus, mis tiirleb piirkonnas koos mitme teise hoovusega, tekitades Atlandi ookeani keskel kummalise vaikse ala.
Üks suuremaid müüte Sargasso mere kohta on see, et merevetikad mässivad laevu ja kindlasti on tõsi, et sellest piirkonnast on leitud hulk mahajäetud laevu. Kuid mitte merevetikad ei püüa neid kinni, vaid tuule puudumine. See meri asub ühes ookeani piirkonnas, mida tuntakse mõõnana, kus suhteline tuulepuudus võib purjelaeva lõksu jääda. Sargasso asub ka Atlandi ookeani kurikuulsa piirkonna Bermuda kolmnurga lähedal ja see on võib-olla suurendanud piirkonna müstikat.
Arvestades, et Sargasso meri on suhteliselt tasane ja liikumatu ning ookeani põhi on väga kaugel allpool, eeldasid teadlased, et selles pole elu. Sargassum on selle teooriaga ilmselge vastuolu ja selle piirkonna teaduslikud uuringud on avastanud mikroskoopilisel tasandil uskumatult mitmekesiseid eluvorme. See ajas teadlasi segadusse, kuni nad taipasid, et piirkonna all olevad sügavamad ookeanihoovused varustavad seda toitainetega, muutes selle ookeani rikkalikuks ja külluslikuks osaks.
Sargasso merel on ka märkimisväärne roll angerjate paljunemistsüklis. Põhja-Ameerika ja Euroopa angerjad naasevad sinna munema, kusjuures päkapikud ehk noorangerjad liiguvad Sargasso merest aeglaselt tagasi oma vanemate kodudesse, tehes tõeliselt tähelepanuväärse teekonna.