Saprofüüdid on elusorganismid, mis toituvad surnud orgaanilisest ainest. Neid peetakse mullabioloogias äärmiselt oluliseks, kuna nad lagundavad surnud ja lagunenud orgaanilise aine lihtsateks aineteks, mida taimed saavad omastada ja taaskasutada. Seda terminit kasutatakse tavaliselt saprofüütsete seente või bakterite tähistamiseks.
Ranges botaanilises määratluses on termin “saprofüüt” midagi valesti. “Füüt” tähendab taime ning baktereid ja seeni ei klassifitseerita taimede hulka. Mõned kõrgemad taimed, nagu teatud tüüpi orhideed ja õistaimede perekond, mida nimetatakse monotroopideks, kuulusid kunagi sellesse kategooriasse, kuna nad ei kasuta toitainete tootmiseks fotosünteesi, mistõttu arvati, et nad ekstraheerivad toitaineid surnud orgaanilisest ainest. Nüüdseks on teada, et seda tüüpi taimed on tegelikult parasiidid, kes saavad toitu elusseente peal kasvades. Sellisena ei ole teada tõelisi saprofüütseid taimi.
Saprofüüte iseloomustab see, et nad kasutavad teatud tüüpi seedimismehhanismi, mida nimetatakse rakuväliseks seedimiseks. See protsess hõlmab seedeainete eritumist ümbritsevasse keskkonda, kus need lagundavad orgaanilise aine lihtsateks aineteks. Saadud toitained imenduvad seejärel otse läbi organismi rakkude membraanide ja metaboliseeruvad.
Saprofüütilises toitumises on peamised lagundatavad aineklassid valgud, rasvad ja tärklis. Valgud seeditakse aminohapeteks. Rasvad lagundatakse glütserooliks ja rasvhapeteks. Tärklised seeditakse lihtsateks suhkruteks. Kõik saadud ained on siis piisavalt väikese molekulmassiga, et neid saaks transportida läbi rakumembraanide.
Tavaliste saprofüütide tüüpide optimaalseks kasvuks on vaja sobivaid tingimusi. Pinnas või ümbritsevas keskkonnas peab olema piisavalt vett. Tavaliselt peab seal olema hapnikku, kuna suurem osa ei saa kasvada anaeroobsetes tingimustes. Pinnase või keskkonna happesus peab tavaliselt olema neutraalne või kergelt happeline, kuna enamik neist organismidest ei arene leeliselistes tingimustes.
Mõned levinumad on teatud saprofüütsed seente tüübid, näiteks Rhizopuse ja Mucori perekondades. Nendel seentel on tavaliselt ulatuslik hüüfide võrgustik, mis sarnaneb väikeste juurtega, mis kasvavad läbi pinnase või läbi surnud puidu või muu orgaanilise aine. Nad kasvavad võrgustikus, mida nimetatakse seeneniidistikuks. See võimaldab seenel põhjalikult tungida kohalikku orgaanilist ainet, mille sees hüüfid eritavad seedeensüüme ja neelavad saadud toitaineid.