Sanitaarprügila on jäätmekäitluskoht, kus tihendatud prügi kihid kaetakse mullakihtidega. Kui rajatis saavutab võimsuse, rakendatakse objekti sulgemiseks kork. Sanitaarprügilad on üks populaarsemaid jäätmete kõrvaldamise meetodeid, kuigi neil on mõned selged puudused. See jäätmekäitlustehnika töötati välja 1930. aastatel vastuseks kasvava elanikkonna poolt tekitatud kasvavale survele.
Sanitaarprügila koht tuleb hoolikalt valida. Ideaalis peaks see asuma veepõhja kohal, piirkonnas, mis ei ole geoloogiliselt aktiivne. Muud kaalutlused võivad olla seotud esteetikaga; kuna prügilates võib kohati olla haisu, ei asu need üldjuhul elamukogukondade vahetus läheduses. Samuti peab maa olema odav, et prügila käitamise kulud seda väärt oleks, ja see peab olema teedele ligipääsetav, et prügi saaks hõlpsasti kohale toimetada.
Saidi ettevalmistamine algab vooderdiste paigaldamisega. Tavaliselt alustatakse tihendatud savipõhjast, millele järgneb sünteetiliste vooderdiste torujuhtmetega prügilast välja imbuvate materjalide, sealhulgas vedelike ja gaaside püüdmiseks ja transportimiseks. Seejärel võib alata prügi ladestamine. Prügilas on igal ajahetkel väike avatud tööala, ülejäänud ala on kaetud. Tööpiirkonna säilitamine sanitaarprügilas vähendab kahjurite, nagu näriliste ja putukate, arvu miinimumini. See võib olla kulukas ja rahapuudusel prügilates võib paljastatud prügi tekitada tõsise terviseriski.
Sanitaarprügila üks suuremaid probleeme on keskkonnaoht. Kui tihendatud prügi kihtides olevad materjalid lagunevad, tekitavad nad gaase, sealhulgas metaani, mis on tuleohtlikud. Mõned prügilad lihtsalt lasevad need gaasid välja, teised aga püüavad neid aktiivselt kinni, kasutades neid kütusena. Prügilad tekitavad ka nõrgvett, materjale, mis võivad kahjustada looduslikku keskkonda, kui need satuvad põhjaveesse, muutes leostumise kontrolli kriitiliseks.
Kui sanitaarprügila on suletud, siis töö ei peatu. Saiti tuleb hooldada ja jälgida. Sageli taastatakse prügilad, kui need on täis, kusjuures ülaltoodud ala kasutatakse spordiväljakute, parkide, kontoriparkide jms rajamiseks. Selliseid kasutusviise saab heaks kiita ainult siis, kui on selge, et koht on hästi kaitstud ja kui on olemas süsteemid metaangaasi ja muude materjalide käitlemiseks, mis võivad prügilast leostuda või välja voolata.