Samaaegsed volitused on volitused, mis kuuluvad nii föderaalvalitsusele kui ka osariikidele või provintsidele, mis moodustavad föderalistliku riigi. Need on olemas, kuna osariikidel ja föderaalvalitsustel on sarnased vajadused. Mõlemad peavad tavaliselt hoidma inimesi turvaliselt, toetama nende majandust ja karistama kurjategijaid.
Üks kõige sagedamini tsiteeritud näiteid samaaegse võimu kohta on maksustamine. USA-s saab föderaalvalitsus maksustada oma kodanikke ja osariigid oma elanikke. See tähendab, et üks inimene maksab nii föderaalse tulumaksu kui ka selle osariigi kehtestatud tulumaksu, kus isik elab. Seejärel kasutavad osariigid ja föderaalvalitsused raha valitsuse vajaduste ja teenuste eest tasumiseks.
Teised samaaegsed volitused hõlmavad teede rajamist, madalama astme kohtute loomist, raha laenamist, seaduste loomist ja jõustamist ning tšarterpanku ja korporatsioone. Need volitused võivad riigiti erineda. Juhtudel, kui osariikide loodud seadused on vastuolus föderaalseadusega, peavad osariigid järgima föderaalseadust. Riigid, kus föderaal- ja osariigi valitsused jagavad samaaegseid volitusi, on muu hulgas India, Kanada, Austraalia ja Ameerika Ühendriigid.
Ameerika Ühendriikide põhiseadus ei anna selgesõnaliselt samaaegseid volitusi; pigem tähendab see ainult seda, et need peaksid olemas olema. Samaaegseid volitusi mainis aga Alexander Hamilton ajakirjas Federalist Papers. Hamilton oli USA asutaja ja esimene rahandusminister. Ta kirjutas, et riikide jaoks on oluline säilitada oma suveräänsus, ja arvas, et samaaegsed võimud võivad aidata neil seda saavutada.
Osariikidel on ka reserveeritud volitused, mis on kõik volitused, mida põhiseadusega föderaalvalitsusele selgesõnaliselt ei anta. Näideteks on õigus luua koole, korraldada valimisi ja juhtida osariigi valitsust. Need volitused on olulised, kuna need hoiavad föderaalvalitsusel osariikide üle liigset kontrolli.
Föderaalvalitsusel on delegeeritud volitused. Need on volitused, mis on föderaalvalitsusele põhiseadusega selgesõnaliselt antud, sealhulgas sõda kuulutada ja mündiraha. Delegeeritud volitused aitavad riigil säilitada riikide vahelist järjepidevust ja tegutseda ilma üksikute riikide nõusolekuta.
Vastupidi, volituste keelamine on asjad, mida valitsus ei tohi teha. Paljud neist sisalduvad Bill of Rights – Ameerika Ühendriikide põhiseaduse esimeses kümnes muudatuses. Näiteks “Kongress ei võta vastu seadust, mis austaks religiooni kehtestamist.” Need volitused kaitsevad kodanikke valitsuse sekkumise eest.