Sagitaalõmblus ehk interparietaalõmblus on kiuline ja liikumatu põimuv liiges kolju parema ja vasaku parietaalluu vahel. Anatoomiline tasapind, mida nimetatakse sagitaaltasandiks, põhineb sagitaalõmblusel ja on sellega paralleelne. Aju kasvu võimaldamiseks on sagitaalõmblus sünnist saati avatud ja luustub järk-järgult või muutub aja jooksul luuliseks nagu muud kraniaalsed õmblused. Selle õmbluse enneaegse luustumise korral tekivad sellised probleemid nagu sagitaalõmbluse kraniosünostoos, skafotsefaalia ja plagiotsefaalia, mis põhjustavad aju arenguprobleeme, deformatsioone ja vajadust kirurgilise korrektsiooni järele. Sagitaalõmbluse ladinakeelne nimetus on sutura sagittalis, mis tähendab noolliigest. Nimetus tuleneb selle tagumisest sälgust teise kolju õmbluse suhtes, mida nimetatakse lambdoidõmbluseks.
Kaks parietaalset luud asuvad kolju tagumises osas vahetult kuklaluu kohal. Sagitaalõmblus ühendab paremat ja vasakut parietaalluud ning lõikub nii lambdoidse õmblusega, mis ühendab parietaalluud kuklaluuga, kui ka koronaalõmblusega, mis lukustab otsmikuluud ja parietaalluud. Kui sagitaal- ja lambdoidõmbluste lõikepunkti nimetatakse lambdaks, siis sagitaal- ja frontaalõmbluste lõikepunkti nimetatakse bregmaks. Kolju mõõtmisel kasutatakse nii lambdat kui ka bregmat.
Loote ja imikute õmblused koosnevad endiselt suurtest kiulistest piirkondadest, mida nimetatakse fontanellideks või fonticulideks. Kõige silmatorkavamad neist on eesmine fontanell, mille moodustavad sagitaal- ja frontaalõmblused, ning tagumine fontanell, mille moodustavad sagitaal- ja lambdoidõmblused. Kolju luude pehmus ja nende fontanellide olemasolu võimaldavad pea sünnituse ajal sünnikanalit läbides hallitada.
Sagitaalse õmbluse kraniosünostoos on seisund, mis tekib siis, kui parietaalsed luud täielikult enneaegselt sulanduvad, ja seda enneaegset sulandumist nimetatakse sagitaalseks sünostoosiks. Tavaliselt esineb see siis, kui ema vaagna ja loote pea suuruse vahel on asümmeetria, mis põhjustab enne sündi sünostoosi. On täheldatud, et isaslooted on suuremas ohus, kuna nende pead on tavaliselt suuremad kui emaste loodete pead. Kuigi sagitaalse kraniosünostoosi riski ei saa sünnieelselt vähendada, saab seda siiski ravida pärast sündi. Tavalist kraniosünostoosi ravimeetodit nimetatakse kraniektoomiaks, kolju rekonstruktiivseks operatsiooniks, mis aitab korrigeerida sagitaalõmbluse varajast sulandumist ja taastab aju normaalse arengu.