Säästu- ja laen, mida mõnikord tuntakse ka säästurahana, on finantsasutus, mis keskendub oma liikmetele intressi kandvate hoiukontode ja hoiusertifikaatide pakkumisele, pakkudes samas ka kodulaene. Hoiu-laenu idee seisneb selles, et see peaks soodustama oma liikmete säästlikkust, pakkudes samal ajal inimestele võimalust panga kaudu pakutava finantseeringu abil koduomandile pääseda. Sellised organisatsioonid võivad olla kogukonnapõhised või suuremad ketipangad.
Varaseimad säästud ja laenud hakati tegelema 1800. aastatel osana suuremast ühiskondlikust liikumisest, mille eesmärk oli edendada keskklassi liikmete vastutustunnet, säästlikkust ja sotsiaalset edu. See pangandusmudel osutus paljudes maailma piirkondades tohutult populaarseks. Mõningaid asutusi juhiti ühistu alusel, kasum tagastati liikmetele, teisi aga börsil kaubeldavate ettevõtete või eraasutustena.
Ameerika Ühendriikides astuti samme säästude ja laenude edendamiseks 1930. aastatel, perioodil, mil paljudel ameeriklastel oli rahalisi raskusi. Need sammud hõlmasid mõningaid reforme hüpoteeklaenude pakkumises ja käsitlemises, eesmärgiga võimaldada inimestel hüpoteeke lõpuni kanda, vähendades sunniraha sulgemise riski. Seaduse järgi pidi hoiu-laen pakkuma vähemalt 65% laenudest hüpoteeklaenuna, mis teeb suurema osa tema varadest hüpoteeklaenuks.
1970. aastate lõpus mõjutasid mürinad finantssektoris säästu- ja laenusektorit põhjalikult, põhjustades lõpuks säästu- ja laenukriisi. Valitsus algatas nende institutsioonide ulatusliku dereguleerimise ja see koos radikaalsete muutustega kinnisvara väärtustes, et viia selliste asutuste väärtus alla. Selle aja jooksul kukkus USA-s läbi peaaegu 800 säästu ja laenu ning mõnes piirkonnas tõmbasid need alla ka tavapärased pangad.
Paljud kriitikud on juhtinud tähelepanu sellele, et hoiu-laenu struktuur võib muuta selle väga haavatavaks. Seaduse järgi ei saa ta oma varasid mitmekesistada, koondades väärtuse hüpoteekidele, mis tähendab, et ta on väga vastuvõtlik kinnisvara väärtuse muutustele ja majanduse muutustele. 1980. aastatel tehtud otsust dereguleerida ilma kaitsemeetmeid rakendamata on nimetatud põhjuseks, miks need institutsioonid nii suurejooneliselt ja nii suurel hulgal läbi kukkusid.