Mõiste rukkiviski võib viidata rohkem kui ühele viskitüübile, olenevalt ettevõttest ja selle asukohast. Ameerika Ühendriikides peab seda tüüpi viski olema valmistatud vähemalt 51% rukkist, et seda saaks pidada rukkiviskiks. Rukis on nisuliik, mis annab viskile teatud maitse ja aroomi. Kanadas võib aga sildi rukkiviski anda igale viskile, mis jääb traditsioonilise rukki või Kanada viski maitse ja aroomiga kokku ega pea tingimata sisaldama mingit kindlat protsenti rukkist.
Ameerika Ühendriikides rukkiviski valmistamisel võib destilleerija kasutada rukkiga koos maisi ja linnaseodra. Viski peab olema laagerdunud söestunud tammevaatides ja vaatides ei tohi viski olla rohkem kui 125, mis tähendab, et viski ei tohi sisaldada rohkem kui ligikaudu 62 mahuprotsenti alkoholi. Kui viskit laagerdatakse kaks aastat või kauem, muutub etikett “sirgeks” rukkiviskiks.
Kanada rukkiviski on hoopis teistsugune jook. Selle asemel, et rukis oleks peamine koostisosa, on paljudel juhtudel esmane mais. Kuigi enamik, kui mitte kõik, Kanada rukkiviskid sisaldavad teatud koguses rukist, ei nõuta, kui palju rukist selle viski destilleerimiseks kasutada. Seetõttu võib Kanada rukki märgisega viski sees olla, aga ei pruugi üldse olla märkimisväärses koguses rukist, vaid pigem omab rukkiviski aroomi ja maitseid ning on seetõttu rukkiviski traditsioonis. Enamik Kanada viski versioone on laagerdunud vähemalt kolm aastat.
Seda tüüpi viski oli Ameerika Ühendriikide kirdeosas populaarne, kuid see kadus suures osas keelu ajal ja nägi hiljem vaeva, et tagasi tulla. Tänapäeval on endiselt olemas mitmed väiksemad rukkitootjad, kuid need viskisordid pole USA-s nii populaarsed kui Bourbon või Scotch. Bourbon kipub olema täidlasema maitsega kui rukis, millel on vürtsikas maitse ja puuviljanoomid. Bourbon on rukkist magusam ja seda valmistatakse peamiselt maisist. Kui varem oli rukis populaarne segujookide valik, siis Bourbon edestas rukki populaarsust ja seda kasutatakse nüüd selliste jookide jaoks sagedamini.