Roman à clef tõlkes tähendab “võtmega romaan”. Selles stiilis kirjutatud romaan viitab ilukirjanduslikule teosele, mis peidab endas pisut saladust. See võib olla satiir tõelistest inimestest, nagu poliitikud või kuulsused, mis tegelikult toimib autobiograafia või poolautobiograafilise romaanina. Roman à võtit võib kasutada ka kellegi teise tegelaskuju täielikuks solvamiseks ja halvuseks, kuid kuna tegemist on väidetavalt “väljamõeldisega”, väldib autor laimusüüdistusi.
On näiteid romaani võtmest, mis on enne romaani tulekut Euroopas. Huvitav on näha näiteks Dante värskiteost “Jumalik komöödia”, kuna ta asetab oma aja võtmeisikud põrgusse. Kuid kuna see on väljamõeldud, ei laima see neid tegelasi. Dante süüdistuste täieliku kaalu mõistmiseks peate mõistma üsna palju 14. sajandi Itaalia poliitikat.
Teised näited rooma võtmest pärinevad enamikust Euroopa värsitööst. Mõned esimesed 10. ja 11. sajandil kirjutatud romaanid, Jaapani padjaraamatud ja eriti Leedi Murasaki “Genji lugu”, mida peetakse sageli esimeseks koostatud romaaniks, kujutavad õukonnaelu ja kasutavad inspiratsiooni saamiseks tõelisi tegelasi. Leedi Murasaki romaan kujutab vähemalt osaliselt õukonnaelu täpselt prints Genji romansside ja juttude kaudu ning paljud teadlased on väitnud, et suur osa raamatu materjalist on osaliselt autobiograafiline.
Kui tõeline euroopalik romaan 17. sajandi alguses esimest korda vormistati, oli rooma võtmesõna varakult tunnustatud stiil. Romaanid kujutasid Prantsuse aadlikke ja Prantsuse õukonda, eriti Madeleine de Scudery omasid. 18. sajandiks oli roman à clef populaarne vorm ja autorid kasutasid oma teostes vähemalt osaliselt satiiri, olgu siis selleks, et kritiseerida inimesi või ühiskondlikke institutsioone. 1749. aasta Henry Fieldingi romaan Tom Jones on rikas satiiri poolest ja kritiseerib peaaegu kõiki inglise keskklassi sotsiaalseid konventsioone ja romaanivormi üldiselt.
19. sajandil olid paljud romaanid osaliselt autobiograafilised. Charlotte Bronte’i Jane Eyre viitab tema aja veetmisele heategevuskoolis, mis sarnaneb sellele, kus Jane käib. Charles Dickensi David Copperfieldil on selged viited Dickensi elule. Isegi nimi, David Copperfield ja selle initsiaalid DC, on Dickensi initsiaalide tagurpidi CD. Dickensi töö toob esile huvitava aspekti rooma võtmes. Mõningaid romaane, mis põhinevad peamiselt autori elul, kasutab autor selleks, et oma elus asju muuta. Dickensi teos teeb seda selgelt, kirjeldades üksikasjalikult abielu Doraga, kelle eeskujuks oli Dickensi õemees, kelle vastu ta kirge kasvatas, ning viidates sama tegelasega, kui õnnetu ta oma abielus oli, mis hiljem lõppes lahutusega.
Rooma võtmesõna ei pea viitama praegusele ajavahemikule. Kuigi Margaret Mitchelli “Tuulest viidud” on üks populaarsemaid raamatuid, mis eales kirjutatud, peavad paljud seda orjuse innukalt väljatöötatud kaitseks. Lõunapoolsest vaatenurgast kirjutatuna tabas osa Mitchelli kriitikat, eriti need, mis käsitlevad seda, kuidas virmalised mõnikord kartsid endiste orjade palkamise vastu või ei tundnud nende vastu huvi ning et ülesehituslikud jõupingutused lõunas olid endiste orjade jaoks ärakasutavad. Mitchell aga vastandab seda peremehe ja orja vahelise “lahkema, leebema” suhtega, mis vajab mõningast kontrolli.
Teiste sellesse žanri kuuluvate raamatute hulka kuuluvad Jack Kerouaci “Teel”, 1990. aastate romaan, “Peavärvid”, mis kirjeldab ja satiirib Clintoni presidendikampaaniat, ja 2003. aasta romaan “Kurat kannab Pradat”, mis viitab Vogue’i peatoimetajale Anna Wintourile. Roman à clef esineb ka filmis ja muusikas. Näiteks räppar Eminemi laulusõnad on oluliselt autobiograafilised. Kirjanik ja muusikakunstnik Sting kasutab laulus Püha Augustinus põrgus satiiri ning seab põrgu elanikeks paavstid, kardinalid, advokaadid ja muusikakriitikud.
Mõnikord eitab autor, et raamatu aspektid on autobiograafilised. Näiteks JRR Tolkien väitis tuliselt, et Sõrmuste isanda lahingustseenid ei põhine tema enda kogemustel sõdurina. Tolkieni teistest kirjutistest on olulisi tõendeid selle kohta, et see pole nii, kuid autor ei pruugi alati aru saada, et on kirjutanud rooma võtme. Erakogemused võivad lekkida raamatutesse ilma autoritahtluseta.