Rõhutavat asesõna kasutatakse avalduses rõhu lisamiseks, tugevdades kordamise kaudu lause objekti või subjekti. Seda ei nõuta lauses peaaegu kunagi, kuid see annab lause osale täiendava tähenduse või tugevdab seda. Rõhutaval asesõnal on sama kuju kui refleksiivsel asesõnal, mida kasutatakse selleks, et näidata, et toimingu objekt avalduses on ka seda toimingut sooritav subjekt. Seda tüüpi asesõnade erinevus seisneb aga selles, et refleksiivne asesõna toimib lauses otsese või kaudse objektina, samas kui rõhutavad asesõnad on sisuliselt mittevajalikud.
Inglise keele rõhutava asesõna tavalised vormid kasutavad järelliidet “-self”, näiteks “mina” või “tema ise”. Seda tüüpi asesõnade lihtsad näited oleksid sellised laused nagu “Ma käisin ise poes” või “President ise ehitas selle maja”. Esimeses näites tähistab sõna “mina” lause subjekti, samas kui “läks” on predikaat või tegevus, mida subjekt teeb. “Pood” on eessõna fraas eessõna “to” ja nimisõna kujul, mis koosneb artiklist “the” ja nimisõnast “pood”, mis näitab tegevuse suunda või sihtpunkti. Sõna “mina” on lauses rõhutav asesõna, mis ainult kinnitab, et toimingu sooritas subjekt.
Teises näites on “President” teema nimisõnafraasi kujul, mis koosneb artiklist “The” ja nimisõnast “President”. “Ehitatud” on selles lauses predikaat või toiming ja “see maja” on otsene objekt, mis näitab, mida subjekt “ehitas”. Rõhutav asesõna “ise” vaid kinnitab, et lauses toimingu sooritas “president”. Kui mõlemast näitest eemaldataks rõhulised asesõnad, jääks iga lause tähendus ikkagi puutumata.
Rõhutaval asesõnal on inglise keeles tavaliselt sama vorm kui refleksiivsel asesõnal, kasutades järelliidet “-self”, kuid igal seda tüüpi asesõnal on erinev eesmärk. Refleksiivset asesõna kasutatakse siis, kui lause subjektiks on ka otsene või kaudne objekt, näiteks “Ta kirjutas ise märkuse”. Selles näites on “Ta” subjekt ja “kirjutas” on predikaat, samas kui “märkus” on otsene objekt, mis näitab, mille alusel toiming või predikaat sooritati. Asesõna “ise” ei ole aga rõhuline, vaid näitab lauses kaudset objekti, mis näitab, kellele noot on mõeldud.
Kui lausest “ise” eemaldada, siis tähendus muutuks, kuna enam ei oleks märgitud isikut, kellele noot oli mõeldud. “Ta kirjutas märkme” on endiselt täislause, kuid sellel puudub osa originaali tähendusest ja selgusest. Lause “Ta kirjutas ise noodi” kasutab aga rõhutava asesõnana “ise” ega näita enam noodi kaudset objekti.