Ristkompilaatorid on programmid, mis on võimelised tootma käivitatavat koodi, mida saab käivitada platvormil, mis ei ole praegu kompilaatori jaoks püsiplatvorm. Neid kasutatakse tavaliselt siis, kui arendajal on vaja arvutusfunktsioonide haldamiseks kasutada mitut platvormi, näiteks manussüsteemides, kus igal süsteemi manustatud arvutil on väiksem hulk ressursse. Ristkompilaatori kasutamine võimaldab ressursside puudusest üle saada, luues süsteemi erinevate komponentide vahel omavahel seotud täitmise.
Üks näide ristkompilaatori kasutamisest on see, kui süsteemis kasutatakse mikrokontrollereid. Üldiselt ei sisalda mikrokontroller palju mälu, nii et kui seda programmi kasutatakse käskude loomise ja täitmisega tegelemiseks, on vähem mikrokontrolleri ressursse seotud halduskorraldustega. See tähendab, et neid saab suunata kompilaatori poolt tellitud ülesande täitmisele.
Programm võib aidata luua töötavat võrku erinevat tüüpi masinate või isegi operatsioonisüsteemi erinevate versioonide vahel. Selles rakenduses saab ettevõte kasutada nii vanemaid kui ka uuemaid opsüsteemi versioone, et pääseda ligi ühisele võrgule, isegi kui kontori tööjaamades on lai valik erineva vanuse ja võimsusega lauaarvuteid. Seda tüüpi programmide kasutamine võimaldab koondada kõik need erinevad elemendid ühtsesse ehituskeskkonda, mis võimaldab igal jaamal juurdepääsu olulistele failidele ja andmetele, mis asuvad ühises serveris.
Ristkompilaatorid on pärit Windowsi® arendamise algusaegadest ja DOS-i kasutamise järkjärgulisest vähenemisest paljude lõppkasutajate poolt. Tänapäeval on need endiselt levinud vahend mitme komponendi tõhususe maksimeerimiseks. Virtuaalsed masinad, nagu Java JVM, suudavad lõpuks hakkama saada osaga funktsioonidest, mis kunagi olid võimalikud ainult selle tarkvara kasutamisega.