Riskikartlikkus on kalduvus otsida investeeringuid, mis kaasnevad väiksema riskiga, et vältida kahjumit. Riskikartlikud inimesed on konservatiivsed investorid ja kaaluvad investeerimisotsuseid tehes hoolikalt riske. Kuigi investeerimisel on soovitatav olla ettevaatlik, et vältida selgelt halbade investeerimisotsuste tegemist, võib riskikartlikkus saada investori jaoks takistuseks ja piirata kasumivõimalusi.
Kui investor seisab silmitsi kahe sarnase tootluse ja erinevate riskidega investeeringuga, valib investor tavaliselt vähem riskantse investeeringu. Kuna panused muutuvad ja riskantse investeeringu tootlus tõuseb, vähem riskantse puhul aga väheneb, võib mängu tulla riskikartlikkus. Riskikartlik investor jõuab punkti, kus riskid ei ole tulu väärt, palju kiiremini kui vähem ettevaatlik investor.
Riskikartlikud investorid kipuvad kinni pidama madala riskiga, madala tootlusega investeeringutest, valitsuse võlakirjadest, usaldusväärsetest aktsiatest, hoiusertifikaatidest ja muudest lihtsatest investeeringutest, millega kaasnevad minimaalsed riskid. Investorid, kes on valmis võtma riske, hakkavad tegelema eksootilisema finantstegevusega, sealhulgas spekuleerimisega, kus suuri riske aktsepteeritakse investeerimiskeskkonna osana.
Iga investor peab tegema isikliku otsuse, kuidas riske tasakaalustada. Väga konservatiivsed investorid ei pruugi oma vajaduste rahuldamiseks piisavalt raha teenida, samas kui investorid, kes võtavad olulisi riske, võivad kanda ka suuri kahjusid. Mõned investorid püüdlevad tasakaalu poole, säilitades madala riskiga ja kõrge riskiga investeeringute portfelli ning vajaduse korral vajaduse korral vajaduse korral nende segu aja jooksul muutes.
Investorid, kes ei ole riskikartlikud, ei pruugi olla hulljulged. Nad kasutavad oma riskide hajutamiseks selliseid taktikaid nagu hajutamine, nii et juhul, kui üks investeering ei tasu ära, on neil endiselt loota teistele investeeringutele. Kõrged riskid ei pruugi olla nii ohtlikud, kui need moodustavad vaid väikese protsendi portfellist. Investor peab endiselt turgu hoolikalt jälgima, et muutuvate tingimustega kiiresti kohaneda.
Fondihaldurite ja finantsnõustajate jaoks, kes käitlevad raha teiste nimel, on riskikartlikkus oluline probleem. Klientide rahaliste vahendite haldamine eeldab nende eest otsuste tegemist ja nende otsuste hulka kuulub ka riskide hindamine. Mõningaid riske, mida investor võib isiklikult võtta, võib pidada vastuvõetamatuks, kui ta võetakse osana investeerimisfondist või muust investeerimisskeemist, ning eeldatakse riskikartlikumat lähenemist inimestelt, kes käitlevad vahendeid teiste heaks.