Sõrmusetsükkel, mida tervikuna nimetatakse Der Ring des Nibelungeniks või inglise keeles Nibelungi sõrmuseks, on Saksa helilooja ja libretisti Richard Wagneri neljast ooperist koosnev kogum, mis põhineb Nibelungi saagal. Need on üsna pikad teosed ja mõeldud esitamiseks ühel õhtul ja kolmel järgneval päeval. Das Rheingold, inglise keeles The Rhinegold, on esimene, mis esitatakse ja toimib proloogina. Teisel päeval etendub Die Walküre, ingliskeelne The Valkyrie. Siegfried järgneb kolmandal päeval ja Götterdämmerung ehk inglise keeles The Twilight of the Gods lõpetab neljandal päeval The Ring Cycle.
Ring Cycle koostati aastatel 1869–1876 ja seda esitati esmakordselt tsüklina 13., 14., 16. ja 17. augustil 1876 Bayreuthis Festspielhausina. Esimene täismahus etendus Suurbritannias oli 1882. aastal Londonis ja esimene täielik etendus Ameerika Ühendriikides New Yorgi Metropolitani ooperiteatris 1889. aastal.
Allikad, mida Wagner kasutas The Ring Cycle’i jaoks, on vanem Edda, Proosa Edda ja Völsunga saaga Islandilt, samuti eepiline poeem Das Nibelungenlied. Tema eesmärk oli luua uus kunstivorm, mis hõlmaks kõiki kunste ja mis sisaldaks pidevat muusikat ning loo edasiandmisest sõltumatutel põhjustel loodud materjali.
Ringitsükli loomisel andis Wagner oma ideed esmakordselt paberile välja 1848. aastal. Ta alustas libretosid Siegfriedi surmaga ja lõi seejärel varasemad ooperid, et anda sellele sündmusele juhatus. Üldiselt on tunda, et tema muusikalised saavutused ületavad tema tööd libretistina.
Üks “Sõrmusetsükli” analüüsimisel kasutatud muusikatermineid on juhtmotiiv ehk juhtmotiiv. See termin viitab muusikalisele materjalile, mis on tihedalt seotud tegelaskujude ja teemadega, nii et selle kuulmine võib publikule tähendustest märku anda kas otse või muudetud kordamise teel. Selle termini võis kasutusele võtta muusikaajaloolane AW Ambros, kes oli seda kasutanud 1865. aastaks.
Tähtsad rollid filmis The Ring Cycle on Wotan, Brünnhide, Siegfried ja Sieglinde. Teose tuntud dirigendid on Daniel Barenboim, Pierre Boulez, Colin Davis, Herbert von Karajan, James Levine, Gustav Mahler ja Georg Solti.