Mis on riistvara virtualiseerimine?

Riistvara virtualiseerimine on süsteem, mis kasutab ühte protsessorit, et toimida nii, nagu oleks tegemist mitme erineva arvutiga. Sellel on kaks peamist eesmärki. Üks on erinevate operatsioonisüsteemide käitamine samal riistvaral. Teine võimalus on lubada protsessorit korraga kasutada rohkem kui ühel kasutajal. Kuigi riistvara virtualiseerimisel on nii logistilisi kui ka rahalisi eeliseid, on siiski mõned praktilised piirangud.

Nimetust riistvara virtualiseerimine kasutatakse paljude sarnaste tehnoloogiate katmiseks, mis täidavad sama põhifunktsiooni. Rangelt võttes tuleks seda nimetada riistvaraga virtualiseerimiseks. Seda seetõttu, et osa virtualiseerimistöödest teeb protsessor ise. See on vastupidine tehnikatele, mis põhinevad ainult tarkvaral.

Mõlemal suuremal protsessoril ehk “kiibil” on oma riistvara virtualiseerimise seadistused. Intel on tuntud kui Intel® VT või IVT. Advanced Micro Devices süsteem on tuntud kui AMD-V™. Muud kasutatud nimetused hõlmavad kiirendatud virtualiseerimist, riistvaralist virtuaalmasinat või natiivset virtualiseerimist.

Riistvara virtualiseerimise peamine kasutusala on võimaldada mitmel kasutajal protsessorile juurde pääseda. See tähendab, et igal kasutajal võib olla eraldi monitor, klaviatuur ja hiir ning käitada oma operatsioonisüsteemi iseseisvalt. Mis puutub kasutajasse, siis nad kasutavad tegelikult oma arvutit. See seadistus võib kulusid märkimisväärselt vähendada, kuna mitu kasutajat saavad jagada sama põhiriistvara.

Võib öelda, et keegi, kes kasutab arvutit riistvara virtualiseerimise kaudu, kasutab virtuaalset töölauda. On oht, et see võib tekitada segadust. Selle põhjuseks on asjaolu, et väljendit virtuaalne töölaud kasutatakse ka mõne operatsioonisüsteemi funktsioonide kirjeldamiseks, mis võimaldavad kasutajal tõhusalt laiendada oma ekraanil kuvatavat töölauda ekraani nähtavast alast kaugemale.

Riistvara virtualiseerimisel on mõned olulised piirangud. Üks on see, et virtualiseerimiseks on siiski vaja spetsiaalset tarkvara, mis võib kaasa tuua lisakulusid. Teine on see, et olenevalt virtualiseerimise viisist ei pruugi hiljem olla nii lihtne lisada täiendavat töötlemisvõimsust, kui seda vajatakse.
Suurim puudus on ehk see, et ükskõik kui tõhusalt virtualiseerimist ka ei tehta, ei saa kiibi maksimaalset töötlemisvõimsust ületada. See tähendab, et see tuleb jagada erinevate kasutajate vahel. See, kas see on probleem, sõltub sellest, millist tüüpi rakendusi nad töötavad: süsteem sobib paremini sellisteks tegevusteks nagu veebisirvimine ja tekstitöötlus, kui näiteks videotöötlus, mis tarbivad rohkem protsessori võimsust.