Riiklik kohtlemine tähendab teiste riikide impordile samaväärset kohtlemist oma kodanike kodumaiste kaupadega. Seda kaubanduspõhimõtet kasutab Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) kõigis oma liikmete kaubanduslepingutes. Seda rakendatakse erinevates kaubanduslepingutes välismaiste ja kodumaiste kaupade ja teenuste, kaubamärkide, patentide ja autoriõiguste suhtes.
Üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) kohaselt tuleb imporditud kaupade siseriiklikke makse ja tasusid kohaldada samamoodi nagu kodumaistele kaupadele. Kodumaiste kaupade müüki ja ostmist käsitlevad seadused, määrused ja nõuded ei saa olla importkaupadele vähem soodsad. Riiklikku kohtlemist kohaldatakse ainult siis, kui toode on sisenenud vastuvõtva riigi turule. Seega ei peeta imporditollimaksuga maksustamist ebasoodsaks kohtlemiseks isegi siis, kui kodumaistelt toodetelt ei võeta samaväärset kohalikku maksu.
Teenustekaubanduse üldleping (GATS) nõuab, et liikmesriigid kohtleksid välisriikide teenuseid ja teenuseosutajaid samamoodi nagu oma riigi teenuseosutajaid. Isegi kõigi teiste liikmesriikide kohtlemist üksteisega identselt, kuid omast erinevalt peetakse ebasoodsaks kohtlemiseks. Intellektuaalomandi kaubandusaspektide (TRIPS) leping näeb ette kaubamärkide, patentide ja autoriõiguste riikliku kohtlemise. Intellektuaalomandit ei saa kohelda vähem soodsalt kui kodanikele kuuluvat. Erandid on ette nähtud varasemate rahvusvaheliste intellektuaalomandi konventsioonide, nagu Pariisi konventsioon (1967) ja Berni konventsioon (1971), erisätted.
Enamasti eelistatud riigi staatus on kavatsuselt sarnane riikliku kohtlemisega. Ehkki mõiste “enim eelistatud riik” võib kõlada diskrimineerivalt, pole see nii. See tähendab kõigi liikmesriikide võrdset kohtlemist ning enamsoodustusrežiimi põhimõtted on inkorporeeritud GATTS-, GATT- ja TRIPS-lepingutesse. WTO lepingute kohaselt ei tohi liikmesriik tavaliselt kaubanduspartnereid diskrimineerida. Kui mõnele liikmele pööratakse erilisi kaubanduslikke kaalutlusi, tuleb neid anda kõigile.
Enimsoodustusrežiimi riiklikul kohtlemisel on erandeid. Näiteks võivad riigid sõlmida vabakaubanduslepingu, mis kehtib ainult kontsernisiseselt kaubeldavatele kaupadele, mis tegelikult diskrimineerib kontserniväliseid kaupu. Samuti võib liikmesriik anda arengumaadele spetsiaalse juurdepääsu turule. Riik, kes leiab, et teatud riigid kauplevad toodetega ebaõiglaselt, võib tõsta tõkkeid nende toodete impordile.
Enimsoodustusrežiimi ja rahvusliku kohtlemise eesmärk on tagada võrdsed tingimused ülemaailmseks kaubanduseks. WTO usub, et nende reeglid edendavad avatud, ausat ja moonutusteta konkurentsi. Samuti võimaldavad need kõige arenenumatel riikidel importida tooteid vähim arenenud riikidest. Vähem arenenud riikidel on siis võimalus tungida maailmaturule.