Reumatoloogia on see meditsiiniharu, mis tegeleb artriitiliste vaevuste, peamiselt reumatoid- ja osteoartriidiga. Kreekakeelsest sõnast rheum, mis tähendab teatud tüüpi vesist kogunemist, arvati, et reumatoidartriit, mida kunagi tavaliselt nimetati reumaks, on põhjustatud vedeliku kogunemisest liigestesse, nn “liigestesse sattunud veest”. See oli tõenäoliselt tingitud asjaolust, et põletikulised liigesed paisuvad ja iidsed inimesed omistasid selle vedeliku kogunemisele. Nüüd kuuluvad kõik liigese- ja kõhrehaigusi ning düsfunktsiooni uurivad teadusharud reumatoloogia üldkategooria alla.
Reumatoloogia jagab artriidi juhtumid osteoartriidiks ja reumatoidartriidiks. Osteoartriiti iseloomustab liigesekõhre üldine lagunemine aja jooksul. See põhjustab põletikku ja valu kõnealuses liigeses, mida ravitakse põletikuvastaste ravimitega.
Reumatoidartriit on süsteemsem, valulik turse kõigis või enamikes liigestes korraga. Kuna liigeseid kasutatakse kogu päeva jooksul, vähenevad reumatoidartriidi sümptomid liigeste “soojenemisel”, samas kui osteoartriidi sümptomid suurenevad kahjustatud liigeste kasutamisel. Kui teil on sümptomid ühes põlves, aga teises mitte, põete tõenäoliselt osteoartriiti, mitte reumatoidartriiti.
Reumatoloogiaga tegelevate arstide jaoks valmistab erilist muret artriidiga seotud lihasmassi ja liikuvuse vähenemine. Kui liigutus teeb haiget, on loomulik vältida selle liigutuse kordamist. Kahjuks võib see tekitada nõiaringi ja konkreetne liikumine võib peagi muutuda võimatuks, kuna patsient kaotab lihase ja liiges kangeneb kasutusest loobumisel. Füsioteraapia, eriti jäsemete manipuleerimine, on kasulik liikumisulatuse säilitamiseks või taastamiseks.
Reumatoloogilised ravimeetodid hõlmavad valuvaigisteid, tursevastaseid põletikuvastaseid ravimeid ja rasketel juhtudel steroide, näiteks kortisoonisüste. Praeguseks on sümptomite juhtimine parim, mida reumatoloogia võib pakkuda; artriidi ravi tundub nii kaugel kui kunagi varem.