Retooriline analüüs on kriitiline lugemine ja analüüs, mis hindab teksti „kuidast“. Teisisõnu, töö sisu on teisejärguline selle suhtes, kuidas see sisu luuakse ja teatud efekti saavutamiseks rakendatakse. Sellised analüüsid võtavad teose lahti ja hindavad, kuidas osad koos töötavad. Retoorilises analüüsis käsitletavate teemade näideteks on kavandatud teema ja teose saavutatud toon.
Võib-olla peitub retoorilise analüüsi läbiviimise alus teose peateema või põhipunkti kindlaksmääramisel, kuna see on retoorilise leiutamisprotsessi tuum. Traditsioonilise kirjaliku essee puhul sisaldab sissejuhatav lõik tavaliselt lauset, mida nimetatakse väitekirjaks, mis annab lühikokkuvõtte sellest, mida autor loodab esseega saavutada. Näiteks võib autor vaielda konkreetse avaliku korra kasuks.
Autor võib kujundada teema või argumendi teatud retoorilise lähenemise raames. Mõned tekstid on mõeldud veenmiseks, samas kui teised võivad lihtsalt lugejaid konkreetsest probleemist teavitada. Kirjalik tekst võib olla isegi retooriline analüüs ise, mis jagab sündmuse või probleemi osadeks ja hindab iga kaasaaitavat tegurit.
Olenevalt autori konkreetsest lähenemisest ja kavatsusest võib ta kasutada erinevaid retoorilisi vahendeid. Toon on sageli üks oluline tööriist. Autor võib kasutada lihtsaid sõnu ja võtta omaks vestlustooni, kui ta loodab näiteks lugejat veenda, võttes samal ajal omaks akadeemilisema tooni, mis väljendab millegi selgitamisel pädevust.
Lisaks võib autor erinevatele vaatajaskondadele kasutada erinevaid üleskutseid. Kui publik reageerib paremini logodele – või loogikal ja mõistusel põhinevatele üleskutsetele –, kasutab autor tõenäoliselt palju raskeid fakte ja esitab vastupidiseid argumente. Teisest küljest võiks emotsionaalset üleskutset või paatost paremini serveerida stiililiste valikutega, nagu tugevad, kirjeldavad lõigud, metafoorsed võrdlevad fraasid ja emotsionaalselt laetud anekdoodid, mis on strateegiliselt edasi lükatud ja paigutatud teksti hilisematesse osadesse. Need kaalutlused on retoorilise analüüsi teine tahk.
Põhjalik retooriline analüüs käsitleb tükki kuni lause tasemeni ja isegi sõnavalikuni. Tervikuna võib analüüs hinnata, kui ühtne ja sidus on teos oma paigutuses. Lõikude ja lausete järjekord võib määrata, kuidas autor teatud punkti üles ehitab, ja lõikude üleminekud võivad anda ülevaate sellest, kui hästi autor teemas navigeerib. Lause varieerimine ja sõnavalik võivad aidata määrata teose tooni ja anda aimu, kui formaalset tooni kirjutaja kavatseb. Lisaks võib teatud sõnu kasutada spetsiaalselt lugejas teatud vastuse esilekutsumiseks.