Retoorika kaanonid viitavad viiele kategooriale, mis moodustavad retoorika kui kunstiliigi. Need on kirjutatud iidsetes ladina tekstides, nagu Ad Herennium, mille on kirjutanud tundmatu autor, De Inventione, mille autor on Rooma oraator ja riigimees Cicero, ja Institutio Oratoria, mille autor on Quintilian. Neid kaanoneid kasutatakse sageli kõnede koostamise juhendina, retoorilise hariduse mallina ning erinevate diskursuse vormide arutamise ja kritiseerimise mustrina. Leiutamine ja paigutus on kaks kõne kompositsiooniga seotud kaanonit, samas kui stiil, mälu ja edastamine mõjutavad retsiteerimist otsesemalt.
Kuigi iidsed kreeklased teadsid viie retoorika kaanoni põhimõtteid ja tavasid, pani Marcus Tullius Cicero mõned kaanonid kirja raamatus De Invetione alles umbes aastal 50 eKr. Hiljem kirjutas Marcus Fabius Quintilianus, tuntud kui Quintilianus, Insitutio Oratoria, mis esimest korda salvestatud ajaloos pani viis retoorikakaanonit kokku. See Quintilianuse traktaat inspireeriks renessansi kõnelejaid ja koolitajaid ning muutis revolutsiooniliselt retoorika praktiseerimise ja õpetamise.
Viis retoorikakaanonit algavad leiutamisprotsessiga, ladinakeelsest sõnast inventio, mis tähendab leidmist. Leiutamine on protsess, mille kõneleja läbib, kui ta üritab argumenti arendada või täpsustada. See viitab süstemaatilisele argumentide otsimisele ja avastamisele, kasutades laia valikut meetodeid.
Pärast avastamisprotsessi tuleb argumendid korrastada. See on retoorika teine kaanon. Korraldus ladina keelest on leiutamisetapis avastatud mõtete ja argumentide järjestamise protsess. Klassikalise kõne korraldus algas tavaliselt sissejuhatusega ja seejärel liiguti paastu, jagamise, tõestamise, ümberlükkamise ja lõpuks järelduse juurde. Cicero sõnul algab korraldus pöördumisega eetika poole, autoriteedi kehtestamiseks, millele järgnevas neljas järgmises osas loogilised argumendid ja lõpeb apelleerimisega publiku emotsioonidele.
Kahe esimese kaanoni järgi on kõnestiil, mis ei määra mitte seda, mida öeldakse, vaid seda, kuidas kõneleja seda ütleb. Klassikalisel ajastul ei peetud stiili lihtsalt dekoratiivseks. Vanadele kreeklastele ja roomlastele ning renessansiajastu õpetlastele andis stiil nende ideedele jõudu, andis neile sõnalise väljenduse ja tagas, et kõneleja kavatsused võeti hästi vastu.
Neljas retoorikakaanon on mälu ehk memoria, mis viitab enamale kui lihtsatele mälumisvahenditele ja -seadmetele. Ad Herennium’i autor kinnitab, et mälu on seotud esimese kaanoni, leiutisega. See tähendab, et kõneleja peab leiutamisprotsessi käigus avastatud teabe ja argumendid hilisemaks kasutamiseks salvestama. Mälu puudutab avaliku esinemise improvisatsioonilist vajadust ja psühholoogilist nõudmist oraatorile, võimaldades retooril kiiresti ja selgelt mõelda.
Ladinakeelsest tegevusest tulenev toimetamine sarnaneb stiiliga, kuna see puudutab seda, kuidas argumenti öeldakse, mitte niivõrd seda, mida öeldakse. Kõne edukas esitamine on intensiivse hääletreeningu tulemus ning see hõlmab kehakeelt ja žeste. Toimetaja pöördub intensiivselt paatosesse ehk publiku emotsioonidesse ja on sellisena retoorilises protsessis ülioluline.