Mis on reservimäär?

Reservimäär on rahasumma, mida pank peab hoidma, protsendina oma klientide hoiustest. Iga riigi keskpank määrab kindlaks, milline on selle riigi pankade suhtarv. Raha saab hoida pangas endas või lähimas keskpanga asukohas. Mõnikord nimetatakse seda arvu kassareservi määraks (CRR). Reservimäär on üks kolmest rahapoliitika peamisest vahendist koos diskontomäära ja avaturuoperatsioonidega.

Kohustusliku reservi nõude arvutamiseks korrutatakse panga bilansiline saldo ehk panga raamatupidamises hoiuste kogusumma kohustusliku reservi määraga. Kui panga raamatupidamises on hoiuseid 100 miljonit dollarit (USD) ja reservimäär on 10 protsenti, on kohustusliku reservi nõue 10 miljonit dollarit (USD). See tähendab, et pank saab oma klientidele välja laenata 90 miljonit dollarit (USD).

Ameerika Ühendriikide keskpangana määrab Föderaalreservi pank suhtarvu Ameerika Ühendriikides ja võib seda muuta, kui majandustingimused seda nõuavad. Kuna reservimäär mõjutab rahapakkumist, saab Föderaalreservi pank kohandada intressimäära, et see mõjutaks majanduspoliitikat. Suhtarvu muutus võib oluliselt mõjutada intressimäärasid ja inflatsiooni, mistõttu muudatusi tehakse harva ja väikeste sammudena.

Kohustusliku reservi määra muutmise mõju nimetatakse kordaja efektiks. Suhtarvu vähenemine tähendab, et pankadel on rohkem raha laenata. Laenatud raha hoiustatakse seejärel teises asutuses, mis saab seejärel laenata suurema protsendi sellest rahast ja nii edasi, korrutades intressisumma, mida pangad saavad algse hoiuse pealt teenida. Vastupidi, suhtarvu suurenemine toob kaasa vähem laenatavat raha ja see vähendab rahapakkumist.

Reservimäära omamise tähtsust illustreeriti USA-s Suure Depressiooni ajal. Börsi vabalanguse tõttu otsustasid paljud, et nende raha ei ole pangas turvaliselt hoitud, mistõttu üritasid nad massiliselt oma hoiuseid välja võtta. Pankadel ei olnud piisavalt sularaha reservi, et kõikidele hoiustajatele tasuda, mille tulemuseks oli “pangas jooksmine”. Valitsus pidi sekkuma ja kuulutama välja pangapüha, et anda pankadele piisavalt aega vajaliku sularaha hankimiseks, ning paljud pangad, kes seda teha ei suutnud, kukkusid läbi.