Renfieldi sündroom, mida nimetatakse ka kliiniliseks vampiiriks, on haruldane psühhiaatriline häire, mille all kannataja tunneb sunni verd tarbida. Seda häiret, mille tuvastas kliiniline psühholoog Richard Noll 1992. aastal, ei ole praeguses vaimsete häirete diagnostika- ja statistilises käsiraamatus (DSM-V). Praeguse psühhiaatrilise terminoloogia järgi liigitatakse see häire skisofreeniaks või parafiiliaks.
Seisund on oma nime saanud Bram Stokeri 1887. aasta romaanis “Dracula” ilmunud tegelase Renfieldi järgi. Renfield on vaimuhaige, kes tarbib kärbseid, uskudes, et neelab nende elujõu. Lõpuks hakkab ta söötma kärbseid ämblikele ja ämblikke lindudele, seejärel sööma linde, et saada suuremat elujõu kontsentratsiooni. Inimesed, kes seda haigust põevad, usuvad tavaliselt, et saavad vere tarbimise kaudu mingisuguse jõu või jõu.
Renfieldi sündroomi all kannatajad on valdavalt mehed. Häire on tavaliselt alguse saanud lapsepõlves aset leidvast sündmusest, kus kannataja seostab vere nägemist või maitset põnevusega. Puberteedieas muutuvad vere külgetõmbe tunded oma olemuselt seksuaalseks.
Tingimusel on tavaliselt kolm etappi. Esimeses, autovampirismis või autohemofaagias, joob kannatanu oma verd, tükeldades end sageli selleks, et seda teha. Teine etapp on zoofaagia, mis seisneb elusloomade söömises või nende vere joomises. Sellesse etappi kuulub ka loomavere hankimine lihunikust või tapamajast tarbimiseks.
Kolmandas etapis, tõelises vampiiris, pööratakse kannataja tähelepanu teistele inimestele. Ta võib varastada verd haiglatest või verepankadest või juua verd otse elavalt inimeselt. Mõned isikud panevad pärast sellesse etappi jõudmist toime vägivallakuritegusid, sealhulgas mõrva.
Kuigi Renfieldi sündroom sai uue nime ja seda ei ole veel DSM-i aktsepteeritud, pole see uus haigus. Noll märkis ilmseid viiteid häirele Saksa psühhiaatri Richard van Krafft-Ebingi 1886. aasta tekstis Psychopathia Sexualis ja oletas, et Stoker võis Krafft-Ebingi töödega tuttav olla.