Pulss on rütmiline pulsatsioon, mida tekitab inimese pekslev süda, kui verelained ringlevad läbi keha arterite ja laiendavad neid. Kui arter, mida nende rütmiliste löökide tõttu laieneb, on reiearter, nimetatakse pulsatsioone, mida saab palpeerida, reiepulsiks. Reiearter on väga suur veresoon, mis varustab reie hapnikuga rikastatud verega, mis paneb mõned inimesed arvama, et reieluu pulss on tugevam kui teised keha impulsid. See on aga kõige raskemini tuvastatav pulss ja see ei tundu tavaliselt kuigi tugev.
Impulsside nimed tulenevad konkreetsest arterist, mis on kokku surutud konkreetse luu kohale. Näiteks pulss tekib reieluuarteri kokkusurumisel üle reieluu, mis on reieluu. Kuigi pulsi olemasolu on elutähtis märk, ei kontrollita peaaegu kunagi reieluu pulssi, et kontrollida, kas keegi on elus. Unearteri või radiaalset pulssi peetakse hoopis elumärgiks. Reieluu pulss aga tagab, et hapnikuga rikastatud veri jõuab reide.
Õige on öelda, et inimesel on kaks reieluu impulssi, üks kummagi reie jaoks. Pulsatsioone saab palpeerida kõhu ja kubemepiirkonna vahelises kortsus, sõltuvalt sellest, kumb neist asub. Kui inimene on rasvunud, on tema reieluupulssi palpeerimine üldiselt äärmiselt raske. Reiearter varustab reide hapnikurikka verega, veri tuleb südamest, mitte ei voola selle poole. Reieluuveen on anum, mille kaudu veri naaseb südamesse.
Kuigi see suur arter “toidab” verega just reie, saab toitu ka sääreosa, sest arter hargneb või hargneb mööda reide liikudes välja. Kui aga veresooned hargnevad, muutuvad ka nende nimed. See aitab tervishoiuteenuse osutajatel igal ajahetkel kindlaks määrata konkreetse kehapiirkonna. Selle pulsi puudumine või nõrkus hoiataks tervishoiuteenuse osutajaid vajadusest kontrollida pahkluu ja labajala pulssi, kuna need on reiest kaugemal. Tõsise reiearteri verejooksu korral võib verejooksu ohjeldamiseks olla vajalik selle pulsi piirkonnale surve avaldamine.