Rehviketid on seadmed, mis on ette nähtud sõiduki veojõu parandamiseks tugeva lume ja jäiste olude ajal. Rehvikette on kolme tüüpi – teemant-, tross- ja link. Teemantstiilis kett on oma nime saanud omavahel lukustuvate metallist kiudude iseloomuliku teemantmustri järgi. Trossversioonil on rida sirgeid metallribasid, mis jooksevad horisontaalselt vastu rehvi pinda. Lingrehviketid on kombinatsioon tross- ja teemantstiilidest, mille ketilüli võre jookseb horisontaalselt vastu rehvi esikülge. Kõik kolm on tõhusad enamiku talviste sõiduolukordade korral.
Rehvikettide kasutamine veojõu suurendamiseks on kõige levinum mägipiirkondades ja piirkondades, kus sajab väga palju lund. Tegelikult nõuavad mõned osariigid rehvikettide ja/või talverehvide kasutamist, kui reisite teedel, mis on teadaolevalt eriti ohtlikud talvel. See tava vähendab osariigi eraldatud piirkondades halva veojõu tõttu takerdunud autojuhtide arvu.
Rehvikettide või muude veojõudu suurendavate seadmete kasutamist käsitlevad seadused on osariigiti ja aeg-ajalt ka linnati erinevad. Üldjuhul peavad rehviketid olema heas töökorras ja defektideta. Sulgemismehhanismid ei tohi olla lahti ega purunenud. Kettidega sõitmine paljal kõnniteel pole mitte ainult ohtlik, vaid võib mõnes omavalitsuses olla ka liiklusväärteo. Ketid võivad kahjustada ka teekatteid või kõva asfalt. Raskus seisneb selles, et mõned juhid leiavad, et rehvikettide eemaldamine on aeganõudev ja tarbetu, eriti kui nad sõidavad tagasi talvistele teeoludele.
Mõned osariigid nõuavad (või vähemalt lubavad) ka naastrehve teatud aastaaegadel. Rehvikettide ja naastrehvide kombinatsioon võib olla lubatud, kuid ei pruugi olla, seega tasub õppida oma osariigi eeskirju.
Hädaolukorras pakuvad mõned rehvikettide tootjad ajutiseks kasutamiseks mõeldud kaabli- või lüliketisüsteeme. Need veojõu abivahendid mähivad ümber rehvi ja on kinnitatud rihmade või konksudega. Nende hädaabikettide kasutamine võib võimaldada juhtidel lumevallidest või jäistest teekohtadest välja sõita.