Regulatiivne püüdmine on olukord, kus konkreetse valdkonna reguleerimise eest vastutav valitsusasutus leiab end avalikkuse huvide asemel valdkonna suurettevõtete eest seismas. Inimesed võivad nimetada selliseid agentuure kui „vangistatud agentuure”. Valitsused ja organisatsioonid saavad astuda mitmeid samme, et piirata regulatiivsete nõuete täitmise võimalust.
See olukord on väga levinud; ettevõtted toovad tavaliselt märkimisväärset raha ja survet, kui reguleerivad asutused teevad otsuseid, samal ajal kui avalikkuse liikmed ei pruugi väljendada suurt huvi või neil puudub valdkonna liikmete mõjuvõim. Kui suurem osa agentuurile saadavast sisendist pärineb tööstusharudest, mida ta peaks reguleerima, kiputakse sellele reageerima, kujundades poliitilisi suundi neid majandusharusid soosivalt. Iseseisvuse ja terviklikkuse säilitamine võib olla keeruline.
Mõnikord on regulatiivne püüdmine ilmne. Ettevõtted saavad ametnike meelitamiseks poliitikaküsimusi kaaludes kasutada selliseid tööriistu nagu tasulised puhkused, tasuta luksuslennud ja muud hüved. Sellise tegevuse seaduslikkus võib olla mitmetähenduslik. Mõnes riigis on valitsustel väga ranged poliitikad, et takistada regulatiivsete meetmete võtmist. Nad püüavad piirata välismõju, mitte lubades agentuuridel ega ametnikel võtta vastu mingeid kingitusi kõrvalistelt isikutelt ning nõuavad inimestelt kingituste ja altkäemaksu katsete avalikustamist. Teistes riikides võib regulatsioon olla leebem või agentuuri liikmed nõustuvad ühiselt seadustest kõrvale kalduma.
Probleemi võivad süvendada poliitilised probleemid. Ettevõtted ei avalda ainult survet valitsusasutustele, vaid mängivad oma rolli ka valimisprotsessis, tehes annetusi poliitilisteks kampaaniateks ja muuks poliitiliseks toetuseks. Ettevõtted võivad taotleda huvidele soodsate inimeste valimist, et tagada kasulikud poliitilised ametissenimetamised ja poliitikamanöövrid, luues mõjuvõrgustiku, millest agentuuridel võib olla raske pääseda. Eriti siis, kui agentuuridel on piiratud rahastus ja personal, võib olla väga lihtne sattuda tööstuse taskusse, isegi kui on teadlik soov seda olukorda vältida.
Meetmed reguleerivate nõuetega tegelemiseks peale kingituste piiramise võivad hõlmata personali sagedast rotatsiooni, et vältida suhete arengut agentuuride ja ettevõtete vahel, selgete põhimõtete kehtestamist kavandatavate regulatiivsete tegevuste kohta tagasiside ja kommentaaride küsimiseks ning regulaarset välisauditit. Abi võib olla ka meedialiikmete kontrollist, kuna see tuletab agentuuridele meelde, et avalikkus jälgib. Meedia kisa eriti jõhkrate näidete üle regulatiivsest püüdmisest kipub suurendama katseid tulevasi intsidente ära hoida.
SmartAsset.