Refrääni funktsioon luules võib varieeruda sõltuvalt luuletaja eesmärgist, kuid seda kasutatakse sageli rõhu ja rütmi loomiseks. Refrään on kordamise kasutamine luuletuses, tavaliselt rea või stroofina, mida korratakse kogu teoses, sageli iga stroofi alguses või lõpus. Luuletaja võib kasutada refrääni teatud punkti või idee rõhutamiseks, kuna kordamine muudab mõiste lugeja jaoks hõlpsamini tuvastatavaks. Refrääni saab kasutada ka luuletuse rütmi loomiseks või suurendamiseks või teatud tüüpi luuletustes jäiga struktuuri osana.
Kirjanikud võivad luules refrääne kasutada mitmel põhjusel, kuigi rõhutamine korduse kaudu on üks levinumaid funktsioone, mida see võib täita. Kui teatud rida või sõna korratakse kogu luuletuses, eriti silmapaistvas kohas, näiteks lause alguses või lõpus, muutub see lugeja jaoks märgatavamaks. Luuletaja saab luuletuses kasutada sellist rida nagu “ja siis ta kõndis minema” ainult ühe korra ja lugeja võib ära tunda kaotuse või mahajäetuse tunde. Kui luuletuse iga stroof lõpeb sõnadega “ja siis ta läks minema”, muutub mahajäämise või kellegi lahkumise idee palju silmapaistvamaks ja luuletuse kesksemaks.
Luules esinevat refrääni saab kasutada ka luuletuses rütmi loomiseks kordamise kaudu. Ühe rea kasutamine kogu luuletuses loob sageli loomuliku rütmi, kuna lugeja kipub iga kord selle kordusega silmitsi seistes peatuma. Luuletaja võib ka korduvat rida kasutada meetrumi juhtimiseks kogu teose jooksul tänu struktureeritumale stiilile, mida luules hoidumine loomulikult loob. Isegi tühjas või vabavärsilises luuletuses tekitab ühe rea kordamine nende korduvate ridade vahele meetri tunde.
On teatud tüüpi luuletusi, kus see kordamine on luuletuse struktuuri jaoks hädavajalik. Näiteks Villanelles kasutab luules refrääne, et luua pidevat kordamist kogu luuletuses. Kolmerealisi stroofe, mida nimetatakse tertsetideks, kasutatakse villanellides, kusjuures tertseti alguse esimest ja kolmandat rida korratakse nelja järgneva stroofi viimase reana. Villanelle’i viimane stroof on nelik- ehk neljarealine stroof, mis kordab neid kahte rida veel kord. Üks kuulsamaid ja kõnekamaid näiteid kaasaegsest villanellest on Dylan Thomase luuletus “Ära mine õrnalt sinna head ööd”.