Refräänid on sõna, fraasi või lause kordamine luuletuses või laulus, tavaliselt iga stroofi või salmi lõpus. Refrääni eesmärk ja funktsioon luuletuses on varieeruvad, kusjuures põhieesmärk on tavaliselt määrata meeter või taastada toon või atmosfäär. Refräänid panevad erilist rõhku sellele, mida korratakse, sageli selleks, et näidata narratiivi või järkjärgulist tähenduse muutumist, kui iga stroof järgneb. Mõnikord toimib see lihtsalt lugejale meeldiva vahepalana või omamoodi täiteainena. See viimane funktsioon on tüüpilisem muusikale.
Seadet leidub paljudes iidsetes tekstides ja laulusõnades. Tegelikult leidub refrääne isegi Vana-Egiptuse surnute raamatus. Vana ladina, kreeka ja heebrea keel kasutasid oma värssides ka refrääni. Sõna hoiduma tuleneb ladinakeelsest sõnast refringere, mis tähendab “tagasi murdma”. See näitab refrääni kalduvust värsist lahku lüüa ja tuua kujundlikkus tagasi varasematele kordadele, mil rida kordus. See pärineb ka hilisemast prantsusekeelsest terminist refraindre, mis tõlkes tähendab “kontrolli” või “korda”.
Refräänide struktureerimisega võrreldakse sageli ka teisi sarnaseid kordamise vorme, nagu sestina, villanelle või pantoum. Sestina on väga struktureeritud luuletus, mis sisaldab kuut rida ja kuus stroofi, kus iga stroof lõpeb sama kuue sõnaga erinevas järjekorras. Villanellid ja pantoumid kordavad mitut rida kogu luuletuse igas stroofis, mitte ainult ainsuses nagu refräänis.
Mõned kirjanikud seavad kahtluse alla refräänide tähtsuse. Arvatakse, et kordamine võib tegelikult vähendada fraasi tähtsust ja muuta luuletuse üleliigseks ja etteaimatavaks. Suurem osa luulekirjanikke ja -lugejaid usub, et kordamine mõjub pigem nauditava vahepalana teose sees, mis võib lisada ka ootusärevust ja innukust paljastada iga stroofiga korduva rea taga peituv tähendusmuutus.
Kuigi refrään kordab sõnu, fraase või terveid lauseid, ei pea see iga kord täpselt samu sõnu kordama. Mõnes refräänis võidakse asendada üks või kaks sõna. Sel juhul on oluline, et korduv rida säilitaks sama meetrilise rütmi. Refrääne leidub ka mõnes vabavärsis, tavaliselt selleks, et omavahel kombineerides luua kindel lõhe vabavärsi ja proosa vahel. Sel juhul ühendab see ka need kaks.