Reflektomeeter, mida nimetatakse ka spektrofotomeetriks, on optiline instrument, mida kasutatakse valguse intensiivsuse mõõtmiseks läbi lahuse või objekti valguse lainepikkuse funktsioonina. Tavaliselt kasutatakse neid selleks, et mõõta, kui peegeldav on konkreetne lahendus, klaasobjekt või gaas. Reflektomeetrid mõõdavad ka valguse difusioonivõimet igas teadaolevas lainepikkuse vahemikus.
Täisfunktsionaalsel reflektomeetril on kaks erinevat osa – spektromeeter ja fotomeeter. Spektromeeter toodab mis tahes lainepikkusega valgust ja fotomeeter registreerib valguse intensiivsuse. Instrumendi kasutamiseks asetatakse katsealune spektromeetri kiire ja fotomeetri vahele. Valguse intensiivsus neeldub fotomeetris, mis saadab seejärel pingesignaali galvanomeetrisse – seadmesse, mida kasutatakse teadustulemuste kuvamiseks. Kui lahuses neeldunud valguse hulk muutub, muutub pingesignaal.
Optilise reflektomeetria puhul on võimalik leida proportsionaalne seos lahustunud aine kontsentratsiooni ja spektromeetrilt saadava valguse intensiivsuse vahel. Läbi segalahuse, st värvilise lahustunud ainega läbiva valguse intensiivsus võrdub läbi puhta lahusti läbiva valguse intensiivsusega, mis on korrutatud kümnega segatud lahuse kontsentratsiooni negatiivse võimsusega, korrutatuna konstantiga ja kaugus, mille jooksul valgus lahust läbib. Seda proportsionaalset võrrandit tuntakse üldiselt Beeri seadusena, mis on oluline põhimõte spektrofotomeetria ja valguse neeldumise valdkonnas.
Tööstuses ja õppelaborites kasutatakse palju erinevat tüüpi reflektomeetreid. Ühte tüüpi reflektomeetrit, mida akadeemilises keskkonnas sageli kasutatakse, nimetatakse Spectronic™ 20 reflektomeetriks või Spectronic™ 20 spektrofotomeetriks. Kasutamiseks soojendatakse instrumenti umbes 15 minutit enne kasutamist. Järgmisena seadistatakse soovitud lainepikkus. Äärepoolsemates vahemikes olevate lainepikkuste puhul tuleb valgusproovi täpseks analüüsimiseks kasutada spetsiaalseid instrumente, nagu kõverad.
Kui lainepikkus on seadistatud, taritakse reflektomeeter nulli, et tagada kõige täpsemad spektrofotomeetrilised tulemused. Järgmisena pühitakse hoidetoru puhtaks ja proov asetatakse torusse. Valguse juhtnupp tarratakse neelduvusskaalal nulli. Enne soovitud lahenduste katsetamist teevad teadlased tavaliselt võrdluslahuse katseid, et anda tulevaste tulemuste võrdlusalus. Kui võrdluslahust on testitud, saab uuesti kalibreerida ja tõelised testid võivad alata.