Refleksiivset verbi kasutav lause sisaldab samasuguseid subjekti- ja objektnimisõnu. Näites “Ta häbenes ennast” on subjekti asesõna “ta” ja otseobjekti asesõna “tema” sama isik. Tegusõna, mis väljendab tema tegevust või olekut, ei kehti teise inimese või asja kohta ja võib öelda, et see peegeldab talle tagasi.
Mõned verbid on oma olemuselt nii peegeldavad, et otsese objekti nimisõna võib välja jätta ja mõista, et see viitab subjektile. Enamikul juhtudel on refleksiivne verb kontekstuaalne. Võib kasutada sama verbi eelmise lõigu näites: “Ta häbistas oma ema.” Seekord ei ole tegusõna refleksiivne. Mõned keeleteadlased ja teised, kes uurivad keelte struktuuri, viitavad lause subjektile ja objektile kui “agendile ja patsiendile”.
Enamikus keeltes on reflektoorsete lausete koostamiseks grammatikareeglid või kokkulepped. Mõned keeled dikteerivad verbi vormi muutmist, et näidata selgelt selle refleksiivset kasutamist. Näiteks hispaania keeles on partikli “se” lisatud verbi lõppu sufiksina. Rumeenia keeles peab sama partikli eelnema tegusõnale. Aeg-ajalt inglise tava on muuta mõned sõnad refleksiivseks verbiks sidekriipsuga eesliide “self-” manusena, näiteks “self-vigastada”.
Inglise keeles on sama sõna “self” tavaliselt lisatud ka lause objektiks olevale asesõnale. “Ta häbenes teda,” võib viidata kõigile; kuid “ise” täpsustab selgelt, et tegusõna on refleksiivne. Asesõna vormi muutmine, kui see on otsene objekt, on levinud ka teistes keeltes. Mõned keeleteadlased nimetavad refleksiivset verbi “pronominaalseks verbiks”, kuna nad nõuavad paljudes keeltes peaaegu alati otsest objekti, mis on asesõna.
Paljud vanemad Euroopa keeled muudavad nii refleksiivse verbi kui ka selle objekti asesõna vormi üsna keerulisel viisil. Mõnes germaani päritolu keeles kehtivad erinevad reeglid asesõnade muutmiseks vastavalt isikule ja numbrile — mina, meie, sina, tema või nemad. Teistes keeltes võib olla kuni kümmekond veidi erinevat õige grammatika variatsiooni, mis põhinevad sellistel nüanssidel nagu agendi või patsiendi olemus. Näiteks võib üks refleksiivse verbi vorm kehtida elava mõjuri (nt inimese) puhul, samas kui sama verb võib elutute asjade puhul vajada teistsugust vormi.