Refleksiivne asesõna on asesõna, mis viitab teisele asesõnale või nimisõnale samas lauses. Kui esimese nimisõna või asesõna subjekt, mida tuntakse eelkäijana, on sama, mis teise subjekt, sobib refleksiivne asesõna. “Ise” on näide refleksiivsest asesõnast. Seda tüüpi asesõna ei ole kunagi lause subjektiks, välja arvatud arhailises või poeetilises kontekstis.
Inglise keeles on kaheksa regulaarselt kasutatavat refleksiivset asesõna, kuigi on ka mitmeid haruldasemaid vorme. Esimeses isikus on “mina” ainsuses, samas kui “meie” on mitmuses. Teises isikus on asesõnad “sina ise” ja “teie”. Kolmandas isikus on “ise”, “ise” ja “ise” ainsuses, samas kui “ise” on mitmuses. “Ise” ja “ise” on haruldasemad, kusjuures viimast kasutatakse ainult majesteetliku asesõnana, mis sarnaneb “kuningliku meiega”.
Refleksiivne asesõna esineb siis, kui lauses on juba esinenud sama subjektiga nimisõna. Näiteks lauses “Gail ümises vaikselt endamisi, kui ta töötas” tähistab asesõna sõna “Gail”. Kuna Gail on lause subjektina juba esinenud, sobib “tema” asemel refleksiivne asesõna “tema”.
Kasutus on identne lausetes, kus eelkäija on pigem asesõna kui nimisõna. Näiteks lauses “ta lubas endale, et see on tema öö viimane sõõrik” on lause subjektiks ja objektiks sama isik, nimetu “tema”. Selle tulemusena on lause objektiks refleksiivne asesõna “ise”.
Refleksiivne asesõna võib olla ka lause subjekti rõhutamiseks. Selles kasutuses näitab see, et subjekt ja ainult subjekt täitis lause verbi. Näiteks lauses „Ehitasin maja ise“ viitab sõna „ise“ kasutamine sellele, et kõneleja, mitte keegi teine, ehitas kõne all oleva maja.
Mitte kõik refleksiivsed asesõnad pole lause objektiks. Mõnel juhul võivad need olla eessõna objektiks, kui tegusõna objekt on midagi muud. Näiteks lauses “Ma valmistasin endale õhtusöögi” on lause objekt “õhtusöök”, samas kui “mina” on eessõna objekt.
Mõned kõnelejad kasutavad refleksiivset asesõna vääralt, rakendades seda juhtudel, kui subjekt ja objekt ei ole samal ajal. Näiteks lauses “saatsime kirja teile” kasutatakse “teie” valesti. Teine asesõna ei viita samale teemale, mis esimene ja seetõttu on õige valik “sina”. Paljud inimesed kasutavad refleksiivseid asesõnu sel viisil valesti, võib-olla seetõttu, et nad arvavad valesti, et pikem asesõna kõlab keerukamalt.