Reaüksuse veto on riigi kubernerile või juhile antud võimalus lükata tagasi teatud osad seaduseelnõust, mis esitatakse juhile seadusele alla kirjutamiseks. Seda õigust kasutavad laialdaselt enamik USA osariikide kubernere ja seda nõuab sageli ka USA president (POTUS). Kongress andis 1996. aastal president Clintonile lühiajaliselt reaüksuste vetoõiguse, kuid kohtud vaidlustasid võimaluse seaduseelnõu osad tagasi lükata ja kuulutati põhiseadusega vastuolus olevaks. Need, kes on rea artikli veto vastu, väidavad, et see annab presidendile ja valitsuse täitevvõimule liiga palju võimu.
Põhjus, miks reaüksuse veto on endiselt nii oluline aruteluteema, tuleneb valdavalt kaheparteisüsteemist USA esindajatekojas ja senatis. On mõned senaatorid ja esindajad, kes on sõltumatud või valitud mõne muu parteikuuluvuse alusel, kuid enamik neist on kas demokraadid või vabariiklased. Kuna need kaks parteid esindavad sageli poliitilise spektri vastandlikke külgi, võib kahe partei peaaegu ühtlane jagunemine kummaski kojas tähendada, et teatud seaduseelnõusid ei saa kunagi vastu võtta. Eelnõu lihtsamaks läbivaatamiseks võib ette tulla palju poliitilist vehkimist ja asjaajamist, kus erinevad senaatorid või esindajad lisavad eelnõusse asju, millel pole tegelikult palju pistmist. Senaator võib nõustuda eelnõu toetamisega, eriti kui see võimaldab tal spetsiaalselt rahastada lemmikloomaprojekte või loob muid õigusakte, mida ta toetab.
Kui POTUSele antaks reaüksusele vetoõigus, jääks suur osa sellest poliitilisest “tehingust” kõrvale. President võis esialgse seaduseelnõu heaks kiita ja vetostada kõik tehtud eritehingud, mille tulemuseks oli häälteenamus. Kongress teab seda hästi ja teab, et kui teisele erakonnale ei suudeta järeleandmisi teha, oleks eelnõule palju raskem toetust koguda. Teised kongressi liikmed võivad tagada mis tahes rahastamistaotlused või seaduseelnõu muud sätted, kuid president ei garanteeri, et ta kiidab need taotlused või sätted heaks. Tegelikult ei kiida POTUS selliseid taotlusi tõenäoliselt heaks, eriti kui need tunduvad tema enda poliitiliste eesmärkidega vastuolus.
POTUSele reaüksuse vetostaatuse andmine võib kaasa tuua väga väheste seaduseelnõude, eriti kui parlamendis või senatis on peaaegu võrdne liikmete arv või enamus liikmeid ühest erakonnast. Näiteks kui parlamendis on 75% vabariiklastest ja senatist 75% demokraatidest, oleks äärmiselt raske saada vastu seaduseelnõusid, mida peeti mingilgi moel erakondlikeks. Tuleb märkida, et mõnikord toetavad erakondade liikmed peaaegu üksmeelselt eelnõu vastuvõtmist ega hääleta erakondlikult.
Teisest küljest on USA-s 43 osariiki, mis annavad oma kuberneridele reaüksuste vetoõiguse. Need, kes toetavad selle volituse andmist POTUSele, viitavad sellele, et kubernerid ei kipu oma volitusi kuritarvitama ja nendes osariikides jõustatakse endiselt regulaarselt seaduseelnõusid. Toetajad väidavad veel, et see võim ajendab suuremat koostööd osariikide seadusandlikes organites, et luua seadusi, millele ei kohaldata osalist vetot. Need, kes on selle volituse andmise vastu POTUS-vastuvõtjale, väidavad, et see on lihtsalt liiga suur võim valitsuse täitevvõimu jaoks ja see võimaldab presidendil tegutseda pigem autokraatlikult kui demokraatlikult.