Ratsutamine on ratsaspordiala, mis ühendab tantsu, võimlemise ja ratsutamise. Ratsahüppes osalejad sooritavad erinevaid võimlemisliigutusi liikuva hobuse seljas kas individuaalselt või võistkondlikult. Hüppamist, nagu seda mõnikord nimetatakse, harrastatakse kõikjal maailmas, eriti kuulsad on Saksamaa hüppemeeskonnad ja hüppamises kasutatakse mitmesuguseid hobusetõuge.
Hüppamise ajalugu on iidne ja see võib olla üks vanimaid ratsaspordialasid. Kunstis leiduvad tõendid viitavad sellele, et inimesed on võimlenud liikuvatel hobustel vähemalt aastast 1,000 e.m.a. ning roomlased integreerisid oma ratsaväe väljaõppesse ka hüppamise. Kaasaegsed ratsaväe- ja ratsaväelased harrastavad jätkuvalt ratsutamist, et muuta ratsanikud oma hobustel enesekindlaks ja turvaliseks ning luua side hobuste ja ratsanike vahel.
Hüppamises juhib hobust longeur, isik, kes seisab ringi keskel ja hoiab käes pikka nööri, mida tuntakse pika nöörina. Sportlane sooritab hobuse seljas mitmesuguseid liigutusi, sealhulgas asendusi ja mahalaskmisi, samal ajal kui hobune kõnnib, traavib või kulgeb ümber longeuri. Lisaks heale ratsanikule peab inimsportlane olema ka äärmiselt painduv ja tugev, suutma sooritada väljakutsuvaid võimlemisliigutusi liikuval objektil olles. Vaulting muutub veelgi keerulisemaks, kui kaasatakse ratturite meeskond.
Võistlusvõlviring esitleb mõningaid parimaid ratsahüppajaid ning demonstratsioonhüppamist näidatakse tavaliselt paraadidel, tsirkuses ja muudel üritustel, kuna spordiala on lisaks füüsilisele väljakutsele ka visuaalselt huvitav. Mõnele ratsanikule meeldib ratsutamishüppamist harrastuslikult harjutada nii sellepärast, et see on nende arvates nauditav, kui ka seetõttu, et nad usuvad, et see on kasulik nii ratsaniku kui ka hobuse treeningrežiimis.
Lisaks meelelahutusele on hobuste hüppamine ka mõnede hobuste abiga teraapiaprogrammide oluline osa. Sport soodustab jõu, painduvuse ja enesekindluse arendamist – kõiki omadusi, mida hobusteteraapiaga püütakse edendada, ning kehalise ja käitumisteraapiaga patsientidel on sageli kasu kokkupuutest loomadega, näiteks hobustega, nii psühholoogilisel kui ka füüsilisel tasandil. Terapeutiline hüppamine on füüsiliselt vähem koormav kui mõned teised vormid, kuid see võib siiski olla väga hea treening, mis esitab ratturile oma piirid väljakutse ja soodustab tugeva ja terve keha kujunemist.