Ratsavägi on sõjaline jõud, mis on ratsa seljas. Ajalooliselt mängisid ratsaväed olulist rolli paljudes konfliktides ja kolooniate loomisel. Tänapäeval kasutatakse seda sõna kerge ja äärmiselt liikuva sõjalise jõu kirjeldamiseks, mis täidab paljusid samu funktsioone. Paljud sõjaväelased hoiavad tseremoniaalsete funktsioonide jaoks ka väikese arvu väljaõppinud hobuseid ja sõdureid.
Sõna pärineb ladinakeelsest sõnast caballus, mis tähendab “hobune”. Prantsusmaal arenes sellest välja kavaler, osav ratsanik ja võitleja, ning kui see sõna inglise keelde võeti, sai sellest “ratsavägi”. Põhiklasse oli kolm: kerge, raske ja vibulaskja. Kerged ratsaväelased ratsutasid minimaalse turvisega ning keskendusid liikuvusele ja kiirusele. Heavy kasutas raskemat soomust, mis oli mõeldud lahingus tõhustamiseks, vibulaskjad aga vibusid ja nooli. Mõnel armeel oli ka lantdiviis, monteeritud vägi, mis ratsutas lantidega.
Ratsaväe päritolu on iidne ja hobuse seljas sõdalasi on dokumenteeritud sajandeid. Lähis-Idas viis hobuste kontrollimiseks mõeldud sadulate ja jaluste väljatöötamine nende loomade laialdase kasutuselevõtuni sõjaliseks otstarbeks ning trend levis Euroopasse. Nii Vana-Kreekas kui ka Roomas olid ratsaväed, mis võisid hävitava vaenlase vastu olla. Kasutatud hobused on sajandite jooksul varieerunud, olenevalt piirkonnast ja soomuste suundumustest, kuid nad kipuvad olema tugevad, väledad ja vastupidavad.
Lisaks lahinguväljal sõitmisele tegelesid ratsaväeosad ka luureteabe kogumisega ja vaenlase nõrkuste ärakasutamisega. Kasutades hobuseid tugeva kiilu loomiseks, said liikmed rivid lõhkuda ja jalgsi sõdureid demoraliseerida. Nad võisid esineda ka draauunidena, sõduritena, kes sõitsid lahingusse, kuid võitlesid jalgsi. Draguunid olid väga liikuvad löögijõud, mis olid organiseeritud nagu jalavägi, kuid kiire löögivõimega.
Kui 19. sajand läks üle 20. sajandiks, hakkas selgeks saama, et ratsavägi võib olla vananenud. Esimese maailmasõja ajaks tehti see selgeks, kuna ratsuväed ei olnud tõhusad automaatrelvade, miinide ja muude sõjas laialdaselt kasutatavate relvade vastu. Nende vägede kasutamise jätkamine oleks olnud samaväärne enesetapuga ja selle tulemusena nende kasutamine aktiivses lahingus lõpetati.
Kuigi ratsaväge ei eksisteeri enam hobuste sõjaväeüksusena, on traditsioon säilinud paraadide ja ülevaatuste jaoks. Ka politseijõud jätkavad hobuste kasutamist samamoodi nagu ratsaväelased. Paljudel kergetel ja tõhusatel sõjaväeüksustel, mida tänapäeval nimetatakse ratsaväeks, olid kunagi hobuste seljas sõdurid, kes läksid sõja ilme muutudes üle kaasaegsele varustusele, näiteks helikopteritele.