1960. ja 70. aastatel, eriti USA-s ja Suurbritannias, arenes välja uut tüüpi rock and roll muusika. Sellised bändid nagu Led Zeppelin ja Black Sabbath tõstsid helitugevust ja tihendasid oma kõla, et luua uus žanr, mida nimetatakse heavy metal muusikaks. Hevimetallimuusika võttis oma esimestest päevadest peale elemente traditsioonilisest rokist, folgist, jazzist ja bluusist ning ühendas need kõik, et luua raskem heli, mis oli nii tigedam kui ka agressiivsem. Oma esimestel päevadel kriitikute poolt laialdaselt vaadatud – ja kogu selle žanri arengu vältel – on heavy metal-muusika jätkuvalt olnud rokenrolli jõud ning sellest ajast alates on see tekitanud mitmeid alažanre.
Heavy metal-muusika koosneb paljudest metallide alamžanridest: 1980. aastatel sai glam-metal hulluks, kui sellised bändid nagu Poison ja Whitesnake kandsid selga pikki juukseid ja meiki, et rõhutada oma laval esinevaid isikuid. Umbes samal ajal sai thrash metal ülipopulaarseks, kui sellised bändid nagu Metallica jõudsid lavale ja ehitasid oma eelkäijatest üles mitte ainult valju, vaid ka kiire ja paksu trummilöögiga. Heavy metal-muusika sünnitas hiljem 1990ndate keskel ja 2000ndatel nu-metal’i žanri, mis ühendas kõigi enne seda alamžanride elemendid, kuid lisades kaasaegse instrumentaariumi, näiteks süntesaatorid. See puudutas ka žanre väljaspool metalli, nagu hiphop ja elektroonika.
Kuid algselt põhines heavy metal muusika samal kõlal nagu bluus, jazz, folk ja rokk. Bändid hakkasid mängima valjemini ja agressiivsemalt, muutes heli uueks žanriks, mis köitis nooremat publikut, kuid mida vanemad kriitikud panid närvi, kuna neil puudusid struktuursed juured ja läbiproovitud helid. Katsetamine sai raskemetallimuusika jaoks ülioluliseks, kuna kitarristid nagu Jimmy Page kasutasid uusi efekte ja uusi meetodeid väljakujunenud instrumentide mängimiseks. Vokalistid muutusid heli võimsamaks tahuks ja hilisematel aastatel muutus tavaliseks, et vokalistid karjusid sügavate, käredate häältega.
Lõpuks sai heavy metal muusika täis punkroki helisid. Sellised bändid nagu Motörhead kiirendasid tempot ja lihtsustasid suure osa laulu ülesehitusest ning lõpuks hakkas žanri bluusikomponent kaduma. Hiljem jõudis lavale alamžanr nimega grunge, mille esirinnas olid sellised bändid nagu Nirvana ja Pearl Jam. Nende heli oli agressiivne ja meloodiline ning kõnetas teismeliste ja noorte täiskasvanute ängi kõikjal Ameerika Ühendriikides.
Iga raskemetallimuusika alamžanri omadused on nii mitmekesised, et nende kõigi määratlemine metalli kategooria alla on mõnikord veniv. Kõigil alamžanridel on sarnased omadused – peamiselt agressiivne heli koos liigse helitugevuse ja eksperimentaalse instrumentatsiooniga –, mis liigitavad need selgelt raskemetalliks.