Mikroökonoomika on tuletatud kreekakeelsest terminist “mikro”, mis tähendab “väike”, ja majandusteadus, emadistsipliin. See on majandusteaduse alamvaldkond, mis püüab mõista, kuidas üksikisikud, leibkonnad või tarbijad ja ettevõtted või tootjad otsustavad oma piiratud ressursse jaotada ja kuidas nad nende otsusteni ratsionaalselt jõuavad. Rakenduslik mikroökonoomika on lihtsalt mikroökonoomiliste mõistete kasutamine tootjate ja ostjate käitumise mõistmiseks. Suurem vastand, makroökonoomika, on kõige paremini tuntud selle poolest, et käsitleb kogu riigi majandustegevuse kogusummat, seega käsitleb ennast riigi üldise jõukusega.
Rakendusliku mikroökonoomika puhul püüab distsipliin mõista ettevõtete ja üksiktarbijate käitumist kui majanduslikult motiveeritud tarbimise plaani laiemas skaalas. Lõppkokkuvõttes määravad lõpptarbija prioriteedid ja soovid, mida nad ostavad, ning kriitilise massi saavutamisel mõjutavad seda, mida toodetakse ja milliseid ressursse tarbitakse. Näiteks kui kodumajapidamised ja lõpptarbijad tahavad hamburgereid, siis restoranid valmistavad hamburgereid ja ostavad nende valmistamiseks vajaliku tooraine. Omakorda julgustatakse põllumehi veiseid kasvatama ja kasutama nõudluse rahuldamiseks vajalikke ressursse.
Nõudluse ja pakkumise seadus on rakendusliku mikroökonoomika süda. Kui kõik muud tegurid püsivad, vähendab hinnatõus nõudlust, kuna mõned ostjad ei saa enam kõnealust toodet endale lubada. Kui hinnad tõusevad piisavalt, siseneb turule rohkem tootjaid, kes on vaimustuses suurema tulu väljavaatest. Näiteks 2011. aasta lõpus kahekordistus kulla hind mõne nädalaga, osaliselt majandusliku ebakindluse tõttu mõlemal pool Atlandi ookeani. Seetõttu tasub avada varem uinunud kaevandused ja isegi väärismetalli panoraamimine võib kogeda taastekke.
Rakendatud mikromajanduslikud mudelid eeldavad täiesti õigustatult, et massiturgudel on piisavalt sissetulekut elatuskaupade ja isegi mõne valikulise ostu jaoks. 2011. aasta lõpus olid USA ja euroala tööstusriigid aga juba neljandat aastat järjest loid majanduse tõttu hämmingus. Valitsused jäid vahele vajadusega ohjeldada neosotsialismi pidevat puudujääki ja soovi, et neid nähakse aitamas nii tootjaid kui ka tarbijaid. See ei tähenda, et mikromajandus oleks poliitikakujundajaid alt vedanud. Lõppude lõpuks jätkasid inimesed söömist, joomist, mängimist ja reisimist, kui võib-olla ettevaatlikumalt.
SmartAsset.