Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (BIS) on tegelikult rahvusvaheline pankade pank. See täidab poliitikas lõdvalt sarnast rolli ÜRO omaga. Tema põhiülesanneteks on rahvusvaheliste panganduspoliitikate koordineerimine, pankade kapitalitaseme reguleerimine ja pangateenuste osutamine riikide keskpankadele.
Rahvusvaheliste Arvelduste Pank sai alguse I ja II maailmasõja vahelisest perioodist, mil see asutati Saksamaa tehtud reparatsioonimaksete haldamiseks. Ühel etapil kuulus osa BIS-ist erainvestoritele ja sellega kaubeldi aktsiaturgudel. 2010. aasta seisuga kuulub pank ainuisikuliselt riikide keskpankadele.
Rahvusvahelise arvelduspanga üks peamisi rolle on julgustada erinevaid riike tegema koostööd nende riikide panku mõjutavate regulatsioonide kooskõlastamiseks. Üks peamisi näiteid on reservmäärused. Need määravad kindlaks, kui palju hoiustajate pangas hoitavatest hoiustest peab pank igal ajal sularahas hoidma. See on loodud selleks, et piirata riski, et pangal saab sularaha otsa, kui pangas jookseb, st kui paljud säästjad üritavad korraga raha välja võtta.
Rahvusvaheliste Arvelduste Pank jälgis Baseli lepingute sõlmimist. Need olid suuremate riikide kokkulepped, millega nõuti, et igal pangal oleks minimaalne suhe oma põhikapitali, mis on neil aktsiate avalikkusele müümisel saadud raha, ja nende varade vahel. Kuigi võib tunduda veider mõelda varadele kui probleemile, võetakse kokkulepetes arvesse asjaolu, et paljudel varadel on teatud risk, eelkõige asjaolu, et panga poolt laenuvõtjatele laenatud raha ei pruugita tagasi maksta.
Leping hõlmab kahte tüüpi kapitali, mida tuntakse 1. taseme ja 2. taseme nime all. 1. tase koosneb peamiselt panga aktsiate nimiväärtusest pluss reservide kujul olevast tegelikust sularahast. 2. tase hõlmab kapitali, mida peetakse vähem usaldusväärseks, näiteks eelisaktsiaid või varade väärtuse suurenemist, näiteks hoonete turuväärtuse suurenemist aja jooksul.
Baseli lepingud nõuavad, et panga esimese taseme omavahendite väärtus peab olema vähemalt 1% tema riskiga kaalutud varadest ning esimese taseme ja teise taseme omavahendite kombinatsioon peab olema väärt vähemalt 4% tema riskiga kaalutud varadest. Riskiga kaalutud tähendab, et töötlemata numbreid kohandatakse vastavalt sellele, kui tõenäoline on, et pank raha tagasi saab. Turvalise vara (nt valitsuse võlakirja) puhul võib kogu vara väärtuse kaasata kogusummasse. Riskantsema vara puhul, näiteks kliendile antava tagatiseta laenu puhul, arvestatakse kogusummasse vaid väike osa vara väärtusest.