Rahvusvaheline tööõigus on rahvusvahelise õiguse liik, mis käsitleb töötajate ja tööandjate õigusi ülemaailmsest sotsiaalsest õiglusest lähtudes. Õigusliku aluse moodustavad lepingud, rahvusvahelise tavaõiguse reeglid ja osalevate riikide üldised õiguspõhimõtted, mis võimaldavad õigust jõustada nende lepingu alusel, et olla sellega seotud. Enamik selle valdkonna asjakohastest arengutest on osa Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) tööst.
Tööjõuprobleemid rahvusvahelisel areenil põhinevad arusaamadel ülemaailmsest vaesusevastasest võitlusest, majanduslikust võrdsusest ja tööjõu konkurentsivõimest arenenud ja vähem arenenud riikide vahel. Rahvusvahelise tööõiguse aluspõhimõte on sotsiaalne õiglus, mida rakendatakse elanikkonna vähimate liikmete võrdse kaitse edendamiseks. Pärast Esimest maailmasõda usaldasid suveräänsed riigid ILO-le volitused kehtestada rahvusvahelised standardid, mis kaitseksid töötajaid ja tööandjaid ekspluateerimise eest.
Sellest tulenev ILO standardite avaldus näitas, et tööjõud ei ole kaup. Töötajatel peaks olema vabadus ühineda töötajate rühmade ja ühendustega, mis võitlevad nende õiguste eest. Maailma elanikkonnal peaks olema õigus olla vaba vaesusest ja nautida oma töö viljade kaudu majanduslikku võrdsust. Lõpuks peaks tööpraktika keskpunktiks olema ühise heaolu parandamine.
Need standardid on toonud kaasa tõelisi edusamme rahvusvahelises tööõiguses. ILO on aastate jooksul karjatanud rahvusvahelisi lepinguid, mis on lõpetanud sunniviisilise töö ning tunnistanud õigust võrdsele tasule nii meestele kui naistele ning töötajate õigust kasutada kollektiivläbirääkimisi. Osalevad riigid on allkirjastanud lepingud, mis mõistavad hukka igasuguse diskrimineerimise töökohal, ning kehtestanud töötajatele vanuse alammäära, mille eesmärk on vältida lapstööjõu kasutamist.
Globaliseerumine ja kaubanduse liberaliseerimine on lisanud rahvusvahelisele tööõigusele uue mõõtme. Rahvusvahelised korporatsioonid, kes viivad oma tegevust ümber arengumaadesse, et kasutada ära odavamat tööjõudu ja materiaalseid ressursse, on esitanud rahvusvahelisele tööjõuliikumisele uusi väljakutseid. Ühest küljest püüab ILO säilitada nende arenenud riikide töötajate elatustaseme tõusu, mida ohustab odavam tööjõud. Teine pool püüab kaitsta arengumaade õigust saada kasu majanduslikust eelisest, mis tõstab elatustaset kaugemale sellest, mis on ilma välismaiste ettevõtete investeeringuteta.