Rahvusvaheline konfliktide lahendamine on katse ennetada või lahendada relvastatud konflikte riikide vahel või riikide sees vahenduse kaudu. Valitsused, valitsusvälised organisatsioonid (VVOd) või valitsustevahelised organid nagu ÜRO (ÜRO) teevad neid vahenduskatseid. Vahendustegevus võib hõlmata ka abistamist konfliktijärgsel leppimisel, ülesehitamisel ja sisemisel stabiilsusel.
Riikidesisesed ja -vahelised konfliktid võivad tuleneda etnilistest konfliktidest, usulistest konfliktidest, inimõiguste rikkumisest ja konkurentsist ressursside pärast. Need võivad tuleneda ka hirmust agressiooni ees, institutsioonide nõrkusest või poliitilise revolutsiooni levikust. Nende konfliktide vahendamine eeldab konflikti ajaloo ja allikate tundmist ning pühendumist selle lahendamisele rahumeelsete vahenditega.
ÜRO edendab rahvusvaheliste konfliktide lahendamist ÜRO resolutsioonide kaudu, mis on rahvusvahelise üldsuse avalikud üleskutsed, et osapooled lahendaksid küsimuse rahumeelselt. ÜRO resolutsioonid võivad samuti nõuda võitlejate vahel relvarahu ja taandumist rahvusvaheliselt tunnustatud piiridesse. Vaidlejad saavad vastaste vaheliseks suhtluseks kasutada ÜRO peasekretäri teenuseid, moodustada konflikti puudutavaid faktiuurimismissioone ja pakkuda vaatlejaid relvarahulepingute jälgimiseks. Konfliktiosalised võivad taotleda ka peasekretäri tegutsemist vaidluse vahendajana.
ÜRO rahufilosoofia järgi hõlmab jõupingutusi vaesuse kaotamiseks ja demokraatlike institutsioonide tugevdamiseks. Rahvusvahelise konflikti lahendamine peab hõlmama ka inimõiguste ja humanitaarabi küsimusi. ÜRO doktriin väidab, et inimõiguste austamine on rahu saavutamise oluline tingimus.
Valitsusvälised organisatsioonid osutavad olulisi rahvusvahelisi konfliktide lahendamise teenuseid. Kuna tegemist on mittetulundusühingutega, mis ei ole seotud ühegi riigi poliitilise või välispoliitilise tegevuskavaga, usaldatakse neid vahendajatena mõnikord rohkem kui konkreetse riigi esindajaid. Valitsusvälised organisatsioonid võivad sageli tegutseda kiiremini kui riigid või valitsustevahelised organisatsioonid ja alustada dialoogi vaenulike poolte vahel, kuni saab teoks saada ametlik diplomaatia.
Valitsusväliste organisatsioonide, nagu Carteri sihtasutus, mida juhib USA endine president Jimmy Carteri, vahendusteenused jätkuvad ka pärast konflikti etappi. Need hõlmavad jõupingutusi, et jälgida konflikti lõpetamiseks vahendusel saavutatud kokkuleppeid ja sisulist konfliktijärgset leppimist. Paljud valitsusvälised organisatsioonid jälgivad pidevalt võimalikke konfliktipiirkondi ja töötavad selle nimel, et vältida relvastatud agressiooni puhkemist.
Ameerika Ühendriikide Rahuinstituut (USIP) on Kongressi rahastatud parteitu riiklik instituut. Nagu valitsusvälised organisatsioonid, on ka USIP pühendunud rahvusvaheliste konfliktide lahendamise tööle. See pakub vahendusteenuseid vaidlevatele riikidele. Tema töö laieneb ka konfliktijärgsetele probleemidele, nagu stabiilsuse säilitamine ja vaidlejate konfliktijuhtimisvõimekuse suurendamine. Konfliktijärgsed stabiilsusalased jõupingutused võivad hõlmata rekonstrueerimistöid, koolide ja asutuste ümberehitamise kavandamist ning vajalike asjade (nt vesi ja elekter) taastamist.