Rahu teekaart on energiline ja optimistlik plaan rahu saavutamiseks Iisraeli ja Palestiina rahva vahel. Selle koostas rahvusvaheline suurriikide nelik: USA, Venemaa, Euroopa Liit (EL) ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO). Rahu teekaardi varaseimat versiooni kirjeldas president George W. Bush 2002. aastal, kui ta tegi ettepaneku iseseisva, demokraatliku Palestiina riigi loomiseks, mis eksisteeriks rahumeelselt koos Iisraeliga. Plaan pakuti välja lootuses kindlustada Palestiina põgenikele kodu, tuua Lähis-Idas demokraatiat ja loomulikult stabiilsust.
Kui kvartett kohtus ametlikult, et koostada rahu teekaart, tegid nad seda kolmes põhifaasis, kusjuures iga etapp põhines eelmises esinemisel ja edusammudel. Esialgu olid mõned põhinõuded, mis pidid olema täidetud enne teekaardi algatamist. Üks oli see, et Palestiina omavalitsus peab läbi viima reforme demokraatliku valitsemissüsteemi suunas ja, mis kõige tähtsam, hoiduma terrorismist ja vägivallast kui manipuleerimise ja kättemaksu vahendist. Lisaks oli Iisrael kohustatud aktsepteerima ja toetama Palestiinat riigina ning lahkuma asundustest Gaza sektoris ja Jordani Läänekaldal.
Kolm fraasi on järgmised:
Esimene etapp: (kavandatud valmimiskuupäev: mai 2003)
Palestiinlaste või vabastamisliikumisega seotud isikute vägivalla lõpp.
Palestiinlased peavad korraldama demokraatlikud valimised.
Iisrael peaks taganema Gaza sektorist ja Läänekalda asundustest.
Teine etapp: (planeeritud lõpetamise kuupäev: juuni-detsember 2003) Selles etapis korraldatakse rahvusvaheline konverents, et alustada Palestiina ülesehitamist, arutledes selle majanduse, Iisraeli-Araabia sidemete loomise, piiride määramise ja infrastruktuuri ülesehitamise üle.
Kolmas etapp: (planeeritud lõpetamise kuupäev: 2004/2005) Selles etapis viimistletakse teisel rahvusvahelisel konverentsil piirid, otsustatakse, kes “saab” Jeruusalemma, ja lepitakse kokku, kuidas Palestiina põgenikke käsitleda.
Rahu teekaart võeti laialdaselt vastu nii läänes kui ka Lähis-Idas ning see algas energiliselt mõlema poole mööndustega. 19. märtsil 2003 nimetas Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PLO) juht Yasser Arafat ametisse Palestiina esimese peaministri Mahmoud Abbasi. See oli suur samm, sest enamik lääne valitsusi uskus, et Arafat oli olnud rahu saavutamise peamine takistus. Iisrael vabastas omakorda mitu Palestiina poliitvangi. Kahjuks ei kestnud koostöövaim kaua – vägivald jätkus kuni relvarahu väljakuulutamiseni 29. juunil 2003.
1. juuliks 2003 oli Rahu teekaart taas “sisse lülitatud”, kui Iisraeli peaminister Ariel Sharon ja Abbas võtsid ühiselt sõna teekaardi toetuseks. Iisrael lahkus Petlemmast ja USA lubas anda Palestiina ülesehitamiseks 30 miljonit USA dollarit (USD).
Pärast Arafati surma 2004. aastal lootsid lääne juhid, et rahu liigub edasi, ilma et seda ei koormaks vanad vaenutegevused ja ustavused. 2005. aasta veebruaris toimus tippkohtumine palestiinlaste, Egiptuse ja Jordaaniaga, kus nad kinnitasid oma toetust tegevuskavale. Sharoni hoog lõppes, kui 2006. aasta jaanuaris sai ta raske insuldi tõttu töövõimetuks. Tema asemel lubas Ehud Olmert jätkata oma visiooni ja jätkata tööd teekaardi eesmärkide saavutamiseks.
2006. aastal tekkis suur takistus, kui Hamas (islami vastupanuliikumine) võitis enamuse kohtadest Palestiina parlamendis. Kuna USA ja Iisrael on teatanud, et nad ei hakka Hamasiga tegelema lubaduse tõttu Iisrael hävitada, tundub, et rahu teekaart on soiku jäänud. Vaenutegevus jätkus 2006. aastani Iisraeli vägede ja Liibanoni Hizbollahi ning Hamasi vägede vahel Gaza sektoris. 2007. aasta seisuga ei ole isegi rahu teekaardi esimene etapp lõpetatud.