Rahastamata mandaat on põhimäärus või määrus, mis kohustab riiki või kohalikku omavalitsust või eraisikuid või organisatsioone tegema teatud toiminguid, kuid ei anna raha nõuete täitmiseks. Näiteks kui föderaalvalitsus kehtestab seaduse või määruse ilma vajaliku rahastamiseta, on osariigi või kohaliku omavalitsuse kohustus maksta seaduse rakendamise eest. Lõpuks maksavad arve kohalikud maksumaksjad.
Eeskujuks rahastamata mandaadist on riiklikud valimised. Iga osariik korraldab valimisi oma elanike eest. Kuigi need valimised lõppevad föderaalametnike ametisse nimetamisega, maksavad kohalike valimiste läbiviimise kulud üksikud osariigid.
Pole üllatav, et need tellimused on poliitiliste kalduvustega inimeste seas kuum teema. Paljud usuvad, et föderaalvalitsuse kehtestatud seadused peaksid nõudma nende seaduste föderaalset rahastamist. Nad tunnevad, et rahastamata mandaadid panevad ebaõiglase koormuse madalamatele valitsustasanditele, tekitades riigi- ja linnavalitsustele tohutuid, juhitamatud kulutusi.
Mõned poliitikud kurdavad, et suure osa linna eelarvest määrab föderaalvalitsus, mitte kohalik omavalitsus. Nad väidavad, et rahastamata mandaadid tekitavad nii lokaliseeritud finantsstressi, et kohalikud omavalitsused ei suuda luua palju kasulikke programme ega alandada elanikele makse. Samuti väidavad nad, et nende mõju on kohalike omavalitsuste käest kontrolli eemaldamine.
Teised poliitikud suhtuvad rahastamata mandaadikuludesse teistmoodi. Nad kinnitavad, et kohalike omavalitsuste ametnikel on kulutuste üle suurem kontroll, kui nad tunnistada tahavad. Näiteks võib föderaalseadus kohustada osariiki maksma teatud protsendi selle seaduse rakendamise kuludest, kuid anda kohalikule omavalitsusele palju vabadust otsustada, milliseid teenuseid osutada. Kui kohalik omavalitsus otsustab osutada väga kulukaid teenuseid, võivad selle riigi kulutused olla üsna suured. Seetõttu väidavad mõned poliitikud, et probleeme tekitavad riigi üksikud kulutused.
Paljud poliitikud, kes ei nõustu rahastamata mandaatide piiramisega, usuvad, et see toimiks vastu sidemetele, mis meid riigina ühendavad. Nad väidavad, et kohalikud omavalitsused peaksid tasuma osa või kõik kohalike seaduste rakendamise kulud. Teised nõustuvad, et kontseptsioon on ebaõiglane, kuid ei usu, et rahastamata mandaadid põhjustavad enamiku omavalitsuste eelarveprobleeme.
15. märtsil 1995 võeti vastu rahastamata volituste reformi seadus (UMRA), millega kehtestati menetlused, mis takistavad kongressil osariikidele kulusid ilma vahendeid eraldamata. UMRA nõuab kõigi arvete analüüsi, mis eeldatavasti lähevad osariigile, kohtule või kohalikele omavalitsustele maksma üle 50 miljoni USA dollari. Selle analüüsi peab läbi viima Kongressi eelarvebüroo (CBO). Sama tüüpi analüüs on vajalik arvete puhul, mis peaksid erasektorile maksma 100 miljonit USA dollarit või rohkem.
Kui eeldatakse, et mandaat läheb madalamale valitsustasandile või erasektorile maksma rohkem kui 100 miljonit USA dollarit, peavad esinduskoja ja senati komiteed näitama, kust nende kulude hüvitamiseks raha tuleb. Kui komisjon seda teavet ei esita, võib eelnõu arutlusest eemaldada. Enamushääl võib aga sellise seaduseelnõu elus hoida, mille tulemuseks on kulukas rahastamata mandaat.
Lisaks nõuab UMRA konsulteerimist osariigi, kohalike ja tribunalide valitsustega kõigi kavandatavate seaduste või määruste osas, mis võivad sisaldada rahastamata volitusi. Selliseid ettepanekuid tuleb hinnata. Kui hinnanguid ei tehta, allub konkreetne seadus või määrus kohtulikule kontrollile.