Rahamudel on viis kirjeldada majanduse rahalist külge: inimeste kulutuste ja valitsuse loodud rahapakkumise vahelist vastasmõju. Poliitikakujundajad kasutavad neid mudeleid, et mõista nende valikute mõju majandusele. Need mudelid on eriti olulised rahapoliitikast tulenevate vahetuskursside kõikumiste prognoosimisel.
Rahapoliitika on üks valitsuste käsutuses olevatest vahenditest. Teine on fiskaalpoliitika, mis kasutab valitsuse kulutusi erinevates sektorites majanduse kasvu soodustamiseks. Kui valitsus kasutab rahapoliitikat, seab ta eesmärgiks kas teatud rahapakkumise taseme või teatud intressimäära. Poliitikakujundajad kasutavad rahamudelit, et hinnata rahapoliitika muutuse mõju teistele majandusmuutujatele.
On kahte peamist tüüpi rahamudeleid, mida poliitikakujundajad kasutavad vahetuskursside käitumise modelleerimiseks. Üks on paindlik rahandusmudel, mis eeldab, et hinnad reageerivad rahapoliitika muutustele koheselt. Paindlikus mudelis eeldatakse ostujõu pariteeti, mis tähendab, et teatud kogus valuutat ostab sama koguse kaupa kui mis tahes summa, mille vastu saab vahetada. See tähendab, et kui hinnad kohanduvad vastavalt uutele poliitikatele, muutuvad ka vahetuskursid.
Teist tüüpi rahamudel on kleepuv hinnamudel. Seda tüüpi mudeli kohaselt ei reageeri hinnad kohe, kui riigi rahapoliitika muudatustest teatatakse. See on põhjendatud ootus, sest poepidajad reageerivad investeerimisuudistele suhteliselt aeglaselt ning sageli hoiavad nad hindu üsna stabiilsel tasemel, et vältida klientide võõrandumist. Vahetuskursid kohanduvad aga kiiresti, kuna need on määratud investeerimiskäitumisega ja investorid on poliitiliste muutuste suhtes tundlikud. Seega mõjutavad seda tüüpi mudeli puhul muutused rahapakkumises inimeste reaalsissetuleku taset.
Nagu kõik mudelid, on rahamudelid tegeliku käitumise kujutamise lihtsustatud viisid. Et mudel oleks tõhus, peab see olema piisavalt keeruline, et anda kasulikke tulemusi. See peab aga olema piisavalt lihtne, et oleks arusaadav. Mida keerulisem on mudel, seda lähemal on see tegelikule maailmale, kuid vaadeldavate mõjude põhjust on keerulisemates süsteemides raskem kindlaks teha.
Rahamudeli prognoose kasutades saab valitsus oma rahapoliitikat erinevate meetoditega eesmärkide saavutamiseks kohandada. Üht levinud meetodit kasutab riigi keskpanga ringluslaud, mis kontrollib rahapakkumist. Töölaua töötajad saavad poliitikakujundajate juhtimisel osta või müüa võlakirju, et rahapakkumist vähendada või laiendada. Valitsus võib muuta ka intressimäära, millega ta pankadele raha laenab, mis toimib muude laenude võrdlusmäärana.