Rahaline ISA toetus on osa suuremast reeglistikust, mis puudutab Ühendkuningriigis teatud tüüpi hoiukontot, mida nimetatakse individuaalseks kogumiskontoks (ISA). Sularaha ISA toetus on maksimaalne sularahasumma, mida saab kontole ühe maksuaasta jooksul sisse kanda. Koos selle limiidiga on kehtestatud ka hoiule võetavate aktsiate või aktsiate maksimumsumma. ISA sisaldab sularaha, aktsiaid või mõlemat.
ISA võimaldab varasid, sealhulgas nii raha kui ka aktsiaid, erinevalt maksustada. See Ühendkuningriigi säte aitab neil, kellel on vaba kapitali, planeerida pikaajalisi sääste või investeeringuid. Ühendkuningriigis vähendab ISA põhimõtteliselt maksustatavaid sääste.
Igal maailma riigil on oma reeglid tulude ja kapitali kasvutulu ning ka mõne muu üksikisiku või leibkonna tulu maksustamise kohta. See, kuidas riigi valitsus kohtleb edasilükatud maksudega või maksuvabasid sääste, peegeldab tema üldist finantspoliitikat. Näiteks Ameerika Ühendriikides reklaamitakse edasilükatud maksudega säästukontosid pensionikontodena, sealhulgas tavalist individuaalset pensionikontot või IRA-d ja alternatiive, nagu Roth IRA.
Kui Ühendkuningriigi kodanik kasutab sularahas ISA toetust, peab ta piirama oma hoiustatud raha maksimaalse summaga. Eksperdid väidavad, et valitsusametnikud kasutavad ISA panuste piiramiseks sageli tavalist kalendrit aprillist aprillini. See võimaldab jõustada maksimaalset sularaha väärtust, mis lisatakse maksuvabadele kontodele.
Kuigi paljud Ühendkuningriigi kodanikud võivad teatud liiki maksude vältimiseks ISA-d ära kasutada, võib raha lõplik väljavõtmine olla keeruline. Selle riigi rahandusspetsialistid hoiatavad, et teatud tüüpi raha väljavõtmised võivad kaasa tuua tõsiseid karistusi. Ebaõigel viisil kontolt välja võetud raha eest saab tagasiulatuvalt makse määrata. Ka paljud teised riigid kasutavad seda “quid pro quo” maksude edasilükkamise või pikaajalise säästmise maksuvabastuse puhul.
Üksikisikud, kes vaatavad, kuidas Ühendkuningriik kasutab rahalist ISA-toetust ja muid ISA-de eeskirju, saavad seda võrrelda oma riigi säästu- ja investeerimiseeskirjadega. Valitsused üle maailma kaaluvad, kuidas kasvatada tulusid, kahjustamata seejuures perede võimalusi tulevikuks säästa ning stabiliseerida oma sissetulekuid ja varasid, et pakkuda lastele paremat elu. Teine selle võrrandi võtmepunkt on see, kuidas vastavate riikide valitsused lubavad üksikisikutel vara oma järglastele või teistele kasusaajatele edasi anda.