Radiolaariumid on mikroorganismid radiolaaria seltsist. Kõige sagedamini leidub neid ookeanis, kus nad triivivad koos hoovustega igal sügavusel ja kõikjal maailmas, kusjuures mõned bioloogid kahtlustavad, et seal võib olla ka mageveeliike, kuigi see pole kinnitust leidnud. Teaduslikust vaatenurgast on radiolaariaid eriti huvitav uurida, kuna nad arenevad väga kiiresti, luues laialivalguva sugupuu, mille abil saab radiolaaria kõrval ka teiste organismide ajalugu kindlaks teha.
Mitmed omadused muudavad need algloomad omanäoliseks. Esimene neist on nende silikaatskeletid, mis sageli moodustuvad keerukateks mustriteks, mille tõttu nad meenutavad õrnalt puhutud klaasi. Paljud teadlased on kommenteerinud radiolaaria elegantset ilu ja neid huvitavaid olendeid uurivate inimeste fotokogudes on sageli väljas mõned väga head näited. Ajalooliselt pakkusid radiolaarid mikroskoobi tehnoloogiat uurides teadlastele suurt huvi.
Enamikul radiolaarialastel on radiaalne sümmeetria, mis selgitab nende nime, ja seda sümmeetriat tähistatakse sageli pseudopoodidega, keha kehast välja ulatuvate valejalgadega. Need valejalad aitavad radiolaariadel ookeanihoovustes triivides hõljuda, luues luustiku torkivad väljaulatuvad osad, mis võivad tunduda üsna silmatorkavad. Lisaks moodustavad radiolariaanid kehasid, millel on kaks eraldiseisvat sektsiooni, mida nimetatakse ektoplasmaks ja endoplasmaks.
Ektoplasma on radiolaaria keha välimine kiht ja see on loodud ka ujuvuse suurendamiseks, kasutades väikeseid õhutaskuid, mis soodustavad hõljumist. Endoplasma sisaldab keha struktuure, sealhulgas rakutuum ja organellid. Need kaks struktuuri on tavaliselt ristlõikes kergesti nähtavad.
Radiolariaanid söövad mitmesuguseid asju, sealhulgas väiksemat zooplanktonit ja fütoplanktonit, ning mõned loovad sümbiootilised suhted vetikatega, kasutades vetikaid energia saamiseks ja pakkudes vetikatele koduks kutsumise ruumi. Radiolaare tarbivad omakorda väga erinevad organismid, kes suunavad need mere toiduahelas edasi.