Radiograafiline testimine on materjalide testimise vorm, mis kasutab elektromagnetlaineid, et kontrollida objektil esinevaid defekte. Seda testimistehnikat saab kasutada kõigega alates metallist ja puidust ning see on eriti tõhus näiteks terase või komposiitmaterjalide puhul. Radiograafiline testimine on mittepurustava testimise (NDT) vorm. NDT ajal jääb kontrollitav materjal puutumatuks ning seda ei lõigata, puurida ega muid häiringuid tekitada.
See katsemeetod hõlmab röntgeniseadme kasutamist elektromagnetilise kiirguse saatmiseks läbi objekti. Seda tehakse tavaliselt käeshoitava röntgeniseadme abil, kuid seda võib teha ka gammakiirguse abil. Kui nende lainete footonid sisenevad objekti, neeldub osa lainete energiast materjali. Teised läbivad objekti ja väljuvad teiselt poolt. Mõõtes nende lainete muutusi, kui need materjalist lahkuvad, saavad testijad kontrollida, kas objektil on vigu.
Radiograafiline testimine annab testijatele ja inseneridele palju teavet. See võib aidata kontrollida nii materjali paksust kui ka selle struktuurilist ülesehitust. Radiograafiline testimine hoiatab testijaid ka materjali sisemiste pragude, tühimike või õhutaskute eest. Seda tüüpi testid võivad osutada ka nõrkadele kohtadele, mis võivad aja jooksul ebaõnnestuda.
Üks radiograafilise testimise peamisi eeliseid on see, et see võimaldab testitulemustest filmida. Need tulemused tunduvad sarnased meditsiinilise röntgenpildiga ja võivad aidata kasutajatel materjali hinnata või diagnoosida. Tumedad laigud kilel tähistavad energiat, mida materjal ei neelanud, ja viitavad üldiselt veale või defektile. Neid pilte saab kasutada objekti parandamiseks või selleks, et aidata kasutajatel leida tõhusam tootmistehnika. Korduv testimine võimaldab kasutajatel hoida pilte failis ja võrrelda neid, et tuvastada objektis aja jooksul toimunud muutusi.
Radiograafiline testimine on populaarne meetod metallitööde või komposiitide keevisõmbluste ja õmbluste testimiseks. Sarnaselt teistele mittepurustavatele katsemeetoditele võimaldab see katsemeetod inseneridel kontrollida keevisõmbluse tõhusust materjali häirimata. Seda protsessi kasutatakse laialdaselt ka ehitusmaterjalide, kosmoselaevade ja satelliidikomponentide kontrollimiseks.
Need, kes töötavad sellel alal, peaksid olema teadlikud radiograafilise testimisega seotud võimalikest ohutusriskidest. See protsess paneb töötajad kokku ohtliku kiirgusega, millel võivad olla tõsised tagajärjed tervisele. Kõik testimisega tegelevad töötajad peaksid läbima koolituse ja järgima nende katsete tegemisel asjakohaseid ohutusprotseduure.