Tuntud ka kui andja usaldus, rabi usaldus on teatud tüüpi usaldus, mis on loodud töötajate jaoks ja mida peetakse tagasivõtmatuks. Seda tüüpi usalduse üks peamisi funktsioone on rahastada töötajatele mittekvalifitseeritud edasilükatud hüvitiste kava raames pakutavaid hüvitisi. Seda tüüpi usalduskokkuleppe nimetus tuleneb Ameerika Ühendriikide maksuameti otsusest, mis on seotud juudi sünagoogiga seotud usaldusküsimusega.
Mittekvalifitseeritud edasilükatud hüvitiste plaani korral paigutatakse osa sissetulekust töötaja nimel sihtfondi. Seda tulu ei maksustata selle teenimise ajal. See tähendab, et usaldusfondi antud tulu ei lähe arvesse töötaja maksuaasta aruandluses netosissetulekus. Maksusid ei arvestata enne, kui raha on tegelikult väljastatud usalduskontolt, kusjuures need maksud tuleb tasuda kõigi sama maksuaasta jooksul tehtud väljamaksete korral.
Rabitrusti idee on luua vara, mida töötaja saab kasutada hilisematel aastatel, tavaliselt pärast tööandja juures töölt pensionile jäämist. Seda tüüpi usalduse olemus takistab tööandjal usaldusfondi pandud tulu muuks otstarbeks kasutamast. Samas on rabi usalduse tasakaal kaitstud juhuks, kui tööandja otsustab muuta töötajatele pakutavate pensioniplaanide struktuuri. Kuigi tööandja võib otsustada rabitrusti sissemaksete tegemise lõpetada, ei ole võimalik selle ajani tehtud sissemakseid tagasi võtta. Need jäävad usaldusfondi, kuni need makstakse töötajale välja vastavalt usaldusfondi loomisel kehtestatud sätetele.
Rabi usaldust on võimalik kasutada ka olukordades, kus tööandja otsustab osta teise ettevõtte. Selle stsenaariumi korral võib omandav äriühing osa ostuhinnast kõrvale jätta ja selle summa tasumise teatud perioodiks edasi lükata, kui mõlemad pooled on selle edasilükkamise tingimustes kokku leppinud. Tavaliselt nõuab see kokkulepe teatud sündmuste toimumist enne, kui usaldusfondist väljamakseid tegelikult tehakse. Sel juhul võib rabitrusti kasutamine omandatud ettevõtte endisele omanikule väga hästi toimida, kuna väljamakseid saab struktureerida viisil, mis piirab omandamise ajal tasumisele kuuluvate maksude summat. Lisaks piirab selline lähenemine maksukohustust ainult nende väljamaksetega, mis toimuvad antud maksuaasta sees, võimaldades seeläbi maksukoormust tõhusamalt juhtida.