Raba on märgala tüüp, mida iseloomustab paks osaliselt lagunenud taimse materjali matt ja väga happeline vesi. Tingimused rabade tekkeks on rikkalikud mõnes põhjapoolkera piirkonnas, kus leidub enamus maailma rabadest. Lisaks ainulaadsetele ökosüsteemidele on rabad olnud kasulikud ka inimestele tuhandeid aastaid, pakkudes kütteallikat turba ja toiduna marjade kujul, mis kasvavad rabapõõsastel, näiteks jõhvikatel. Rabadel on mõnel pool maailmas ka kultuuriline ja religioosne tähendus.
Rabad algavad aeglaselt liikuvate jõgede või tiikidena, mille võtab aeglaselt üle sfagnum, sammalde perekond, mis hõlmab üle 150 liigi. Jahedam ilm soodustab raba teket, sest sammal laguneb väga aeglaselt, vajudes raba põhja, samal ajal kui peale koguneb kiht kasvavat sambla, mis piirab hapnikuvarusid alumises vees, blokeerides samas ka soojust. Selle tulemusena laguneb taimne materjal väga aeglaselt ja vesi muutub happeliseks.
Üldjuhul on rabades halb drenaaž ja peale vihma ei varustata muud magevett. Aja jooksul täitub raba aeglaselt, luues pinnase, millel võivad kasvada põõsad ja mõnikord väikesed puud. Suur hulk taime- ja loomaliike on kohastunud rabas elama, sealhulgas mõned samblikud, kilpkonnad, marjad ja lihasööjad taimed. Rabakeskkonnad on väärtuslikud ka seetõttu, et need võivad puhvertsoonina toimides üleujutusi ära hoida.
Üks tuntumaid rabasaadusi on turvas, rabades rohkesti leiduv osaliselt lagunenud taimse materjali mass. Kuivatades saab turvast kasutada kütusena või mulla rikastamiseks. Aja jooksul muutuvad rabad söemaardlateks, kui neid õigetesse tingimustesse jätta. Paljudele inimestele on tuttavad ka jõhvikad, pilvikud, pohlad ja kukeseened, mis kõik naudivad rabakeskkonda. Kahjuks on ulatuslik turba ülestöötamine parandamatult kahjustanud paljusid rabasid Euroopas, muutes igaveseks maastikku.
Teine hästi tuntud rabade moodustumise kõrvalsaadus on nn rabakehad. Aeglane lagunemiskiirus rabades kehtib nendesse maetud kehade ja muude esemete kohta ning rabadest on leitud kõikvõimalikke asju iidsetest raamatutest kuni täielikult mumifitseerunud inimesteni nagu Tollundi mees. See on olnud arheoloogidele tohutult abiks, kuna annab pilgu tuhandeid aastaid tagasi elanud inimeste igapäevaellu.